Idee ühendada pärgamentide seisundi hindamine digimisprotsessiga tekkis Ennistuskojas Kanut (alates 2014. aastast SA EVM konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut) aastatel 2010–2012 Tallinna Linnaarhiivi ja Eesti Ajaloomuuseumi 10.–20. sajandist pärit pärgamentürikute digimise projekti käigus. Samu põhimõtteid rakendati ka aastatel 2013–2017 Tallinna Linnarhiivi pärgamentide digimisel. Idee põhines järgmistel asjaoludel.

1. Tulenevalt projektide logistikast toodi Kanutisse digimise töökohale lühikese aja jooksul üle 5500 pärgamendi, millest suuremal osal ei olnud seni kindla metoodika alusel seisundit määratletud.
2. Digimise käigus tuli pärgamente igal juhul käsitseda ükshaaval nii digiettevalmistuse hindamiseks kui digimiseks.

Eesti vanima unikaalse käsikirjalise pärgamendipärandi sellisel käsitsemisel oli loogiline jõuda mõtteni korraldada digimise töövoog nii, et oleks võimalik samal ajal digimistoimingutega (ja projekti ajakavas püsides) hinnata visuaalselt ka pärgamentide seisundit ja kahjustusi.

Seisundi ja kahjustuste hindamisele eelnes tutvumine Eesti ja teiste riikide praktikaga.

Määrava tähtsusega oli digimise kõrge tehniline tase, mis võimaldas pärgamentide üldvaadete digimise kõrval dokumenteerida ka kahjustusi atlase koostamiseks.

Unikaalse pärandi säilitamist ja praktilist konserveerimist on tunduvalt lihtsam korraldada, kui on teada pärgamentide ja ka kogu kollektsiooni üldine seisund.

Optimaalsete, säilitamiseks vajalike lahenduste leidmiseks on esmaselt vajalik kahjustuste visuaalne vaatlus ja seisundi dokumenteerimine.

Pärgamendi füüsilist terviklikkust ja säilivust saab määratleda, kui kasutame pärgamendi seisundi mõistet. Seisundi hindamine aitab lihtsate vahenditega pärgamendi säilivust kirjeldada, dokumenteerida ja kollektsioonide puhul olukorda statistiliselt analüüsida.

Analüütiliselt kasutatakse seisundi hindamiseks astmeid e kategooriaid. Kui mitmes kategoorias seisund määratletakse, on kokkuleppeline. Igas kategoorias peab seisund vastama kokku lepitud ja visuaalselt selgelt eristatavatele kriteeriumitele. Käsikirjade puhul on seisundi määratlemisel oluline objekti terviklikkus ja pärgamendikahjustuste kõrval tuleb arvestada ka teksti säilivusega.

Metoodiline lähenemine ühe pärgamendi ja paljudest pärgamentidest koosneva kollektsiooni seisundi määratlemisele on erinev.

Üksiku pärgamendi seisundi hindamisel dokumenteeritakse üksikuid kahjustusi põhjalikumalt, seejuures on oluline kirjeldada just sellele pärgamendile iseloomulikke kahjustusi. Kahjustuse lõplikuks hindamiseks on vajalikud pärgamendi omaduste lisauuringud (23.03.2016) sellele pärgamendile kõige iseloomulikute kahjustustega alal.

Suure kollektsiooni seisundi visuaalsel määratlemisel on esmatähtis süsteemse ja võrdleva visuaalse vaatluse läbiviimine kindla metoodika alusel. Kui visuaalselt ei vaadelda kollektsiooni sajaprotsendiliselt, siis vaadeldav hulk peab olema oma valikult representatiivne kogu kollektsioonile. Süsteemne vaatlus tähendab seda, et säilivuse eri kategooriad ehk seisundite kriteeriumid peavad olema kindlalt määratletud ja erinevas seisundis ürikud visuaalselt üksteisest selgelt eristatavad. Sellisel visuaalsel hindamisel on võimalik kollektsiooni pärgamente jaotada erineva seisundiga gruppidesse, kus pärgamendid on erineva säilivusega. Nii koostatud seisundi analüütilist andmekogu saab edukalt kasutada kollektsioonide seisundi statistilise analüüsi baasandmetena. Taolist metoodilist lähenemist kasutati edukalt aastatel 1998–2006 Eesti teadusraamatukogude säilitusalases ühisprojektis (THULE, 23.03.2016).

Mida rohkem analüüsitavaid parameetreid andmekogu sisaldab, seda rohkem on võimalusi erinevate valimite abil analüüsiks ja optimaalsete praktiliste lahenduste leidmiseks.

Kollektsiooni seisundi teadmine lihtsustab oluliselt kollektsiooni säilitamise ja praktilise konserveerimisega seotud toiminguid.

Oluline on meeles pidada, et seisundi visuaalne määratlemine on alati staatilise iseloomuga, see ei võta arvesse pärgamendi omaduste edaspidiseid võimalikke muutusi, mis toimuvad sõltuvalt ajast ja keskkonnast. Seisundihinnangu tõesus on suurem, kui antakse võrdlevaid hinnanguid objekti seisundile kooskõlastatud metoodika järgi võimalikult lühikese aja jooksul. Vähemoluline ei ole ka seisundi hindamiseks koolitatud ekspertide kaasamine ja koheste säilitamise ja praktilise konserveerimise tegevuste planeerimine.

Pärgamentide seisundi määratlemisel on aluseks võetud

1. „Parchment Assessment Report“; mille käigus läbiviidud analüüs, mis koostati IDAP-projekti poolt aastatel 2002–2005 (Improved Damage Assessment of Parchment, 04.2016).
2. IDAP-projekti hilisemad juhised (Helpfile for the Parchment Damage Assessment Atlas, IDAP)
3. Käsikirjaliste pärgamendiürikute erinevate uuringute tulemused:
   Codex Sinaiticus (PDF, 23.03.2016);
   Bicchieri et al. Inside the Parchament (PDF, 23.03.2016);
   René Larsen , Dorte V. Poulsen, Marie Vest. Report on the Assessment and Survey of the Condition and Technique of the Vinland
4. Map and the Bindings of the Tartar Relation and Speculum Historiale (PDF; 23.03.2016);
   Kennedy, C. J. The structure of Collagen within parchment. Restaurator, vol. 24 (2003), No 2, pp. 61–13.
5. Rahvusarhiivis tehtud tööd: Aastatel 2000–2006 läbi viidud konserveerimisprojekt „Rahvusarhiivi tegevuse ülevaade 2005–2006“
6. E. Keedus. Pärgamendikollektsiooni konserveerimine ja säilitamine Ajalooarhiivis. Magistritöö. Tartu 2006 (PDF, 23.03.2016).

Enamikes töödes on visuaalselt eristatud pärgamendi seisundi nelja kategooriat: kahjustamata, vähekahjustatud, kahjustatud ja tugevalt kahjustatud pärgament. Lisaks on uuritud kas ja kuivõrd neisse nelja erinevasse seisundikategooriasse visuaalselt määratletud pärgamentide keemilised ja füüsikalised omadused eristuvad.

Materjaliuuringute abil on määratletud nelja erinevasse seisundikategooriasse kuuluvate ürikute füüsilised omadused (paksus, painduvus, läbipaistvus, jt) ning pärgamendi omadused kollageenikiu (kollageeni hüdrotermiline degradatsioon ja struktuurne stabiilsus) ja fibrillide tasemel (röntgendifraktsioon).

Enamikel juhtudel uuringud kinnitasid, et visuaalselt nelja seisundikategooriasse liigitatud pärgamentürikud olid ka oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste poolest erinevad. Seega uuringute tulemused kinnitasid, et erinevate seisundite visuaalne eristamine on võimalik ja seda vaatamata isegi uuringutulemuste hajuvusele. Tulemuste hajuvuse põhjus IDAPi tööde puhul võis olla ka asjaolu, et analüüsiti tööde tulemusi, mis olid läbi viidud eri riikides väga erinevate inimeste poolt.

Mõnes läbiviidud uuringus (pärgamendi amiinohapete analüüs, R. Larsen, Molecular damage of parchment studied by amino acid analysis. Improved damage assessment of parchment, IDAP, pp. 111–114, 2007) näitasid omadused väikseimat eristumist ja suurimat hajuvust nende pärgamentide puhul, mis olid visuaalselt määratletud kolmandasse (kahjustatud) ja neljandasse kategooriasse (tugevalt kahjustatud). Teisisõnu, seisundi visuaalsel määratlemisel nelja kategooriasse annab suurima vea e väikseima eristumise pärgamentide jaotumine kolmandasse ja neljandasse kategooriasse.

Tulenevalt asjaolust, et pärgamendi jaotamisel nelja seisundikategooriasse annab kolmanda ja neljanda seisundiga pärgamentide omavaheline eristamine suure hajuvuse, kasutati käesolevas töös tulemuste hajuvuse vältimiseks seisundi visuaalsel määratlemisel kolme alajaotust e kategooriat: kahjustamata ja vähekahjustatud; kahjustatud ning tugevalt kahjustatud pärgament.

Tabelis on esitatud pärgamendi füüsilise seisundi kategooriate määratlemise kriteeriumid (sulgudes on võrdlevalt toodud IDAPi kriteeriumid).

Seisundikategooria	Näide
Esimene kategooria (1. seisund). Kahjustamata ja vähekahjustatud — pärgament on füüsiliselt terviklik kas ilma kahjutusteta või mõne üksiku väikesemõõdulise kahjustusega, puuduvad klaasjad alad ja hallitus, tekst on täielikult säilunud. Dokument on hästi käsitsetav ja üle pinna ühtlase painduvusega. Undamaged — uniform, good condition with no visible damage over the parchment surface with only one, or a few smaller areas with minor visible damages.
Teine kategooria (2. seisund). Kahjustatud pärgamendi füüsiline terviklikkus rikutud. Rebendid, augud, plekid, hallitus ja klaasjad alad on alla 1/3 kogu pinnast. Osaliselt võib esineda teksti ja painduvuse kadu. Käsitsemine võib olla raskendatud. Progressing visible damage on a larger part of the parchment and/or more minor areas with serious visible damage — biological, chemical and/or physical.
Kolmas kategooria (3. seisund). Pärgament on tugevalt kahjustatud —füüsilised kahjustused, plekid, hallitus ja klaasjad alad esinevad üle 1/3 pinnast. Tekst on oluliselt kahjustatud. Dokument on raskelt käsitsetav. Progressing visible damage on most parts of the parchment and/or several minor areas with serious visible damages — biological, chemical and/or physical.

Pärgamendi seisund sõltub otseselt kollageenikiudude degradeerumisest, millele viitavad klaasjad alad pärgamendis. Kui struktuursed ja keemilised muutused on oluliselt muutnud pärgamendi pinda, on see visuaalsel vaatlusel kergesti märgatav. Muutunud on pinna reljeef, tonaalsus, läbipaistvus ja painduvus. Neid muutusi põhjustab oksüdatsiooni ja hüdrolüüsi tulemusena pärgamendi pikkade (ca 300 nm), vesiniksidemetega vasakkeermelisteks α-heeliksiteks keerdunud kollageenimolekulide lagunemine lühemateks. Molekule stabiliseeerivate vesiniksidemete nõrgenemine või täielik kadu suurendab molekulide omavahelist vabadusastet, mille tulemusena algselt korrastatud α-heeliksi kujuline kollageenimolekul omandab kas osaliselt või täielikult juhusliku orientatsiooniga želatiinimolekuli struktuuri. Klaasjate alade esinemine viitab otseselt pärgamendi füüsilise tugevuse ja hüdrotermilise stabiilsuse vähenemisele. Degradeerumisprotsessi nimetatakse želatiinistumiseks (kas osaline või täielik). Sellega kaasneb sageli valge, kaltsiidi- või kipsisademe teke pärgamendi pinnale. Kollageenimolekuli aksiaalse pakkimisviisi muutus viib kiirelt kollageeni degradatsioonile molekulaarsel tasemel.

Röntgendifraktsioon- ja 2D-elektroforeesanalüüsi tulemused (The structure of Collagen within parchment. By Craig J. Restaurator, vol. 24 (2003), No 2, pp. 61–134) viitavad ajalooliste pärgamentide puhul kollageeni tugevale degradatsioonile juba pärgamendi valmistamise ajal. Seda kinnitavad ka teiste uuringute tulemused (Tim J. Wess. Changes in collagen structure:drying, dehydrothrmal treatment and relation to long term deterioration. Thermochimica Acta, 365 (2000), pp. 119–128; Craig J. Kennedy. Parchment degradation analysed by x-ray diffraction. Bio-and material Cultures at Qumran, Israel, 2005).

Uuringutulemuste kohaselt paigutub suur osa seni vaadeldud ajaloolistest pärgamentidest tugevalt kahjustunute kategooriasse. Siit tulenevalt on praktilises konserveerimises oluline osata eristada pärgamendi valmistamise iseärasustest põhjustatud kahjustusi nendest kahjustustest, mis on tekkinud üriku hilisema käsitsemise käigus.

Klaasjate alade visuaalsel määratlemisel eristatakse kolme kategooriat: 1. seisund — klaasjaid alasid ei esine; 2. seisund — klaasjaid alasid on alla 1/3 üriku pinnast; 3. seisund — klaasjaid alasid on üle 1/3 üriku pinnast.

Aastatel 2010–2016 määratleti visuaalselt pärgamendi kahjustused ja seisund ca 3500 Tallinna Linnaarhiivi ja ca 400 Eesti Ajaloomuuseumi pärgamentürikul, mis olid dateeritud ajavahemikku 13.-20. sajandisse. Tööde erakordsus seisneb selleski, et uuringutes käsitletud dokumendikogu kajastab nii Eesti ala kui ka pärgamendi valmistamise ning ürikute vormistamise ligi seitsme sajandi pikkust ajalugu.

Pärgamendi seisundi hindamine toimus digimisprojekti raames, seega tuli seisundi määratlemisel arvestada projekti eripära: tihedat ajakava, digimise töövoogu. Kõrvuti digimisega oli võimalik korraldada küll ürikute täielikku visuaalset vaatlust, küll aga ei olnud võimalik läbi viia seisundit täpsustavaid materjaliuuringuid iseloomulikumatest kahjustustest.

Koos üksikpärgamentide kahjustuste visuaalse hindamisega oli võimalik samal ajal hinnata visuaalselt ka digitava kollektsiooni kahjustusi ja seisundit. Seejuures eeldati, et süsteemselt läbi viidud visuaalse vaatluse tulemusena loodud andmekogu võimaldab analüüsida seisundit ja kahjustuste esinemise erinevaid mustreid eri sajanditel vormistatud ürikutel. Näiteid seisundi määratlemise tulemustest loe pikemalt tekstist „Pärgamendi seisundi analüüs“.

Pärgamentide seisund, klaasjate alade esinemine ja kahjustuste liigid määratleti pärast ürikute digimiseks vajalikke ettevalmistustöid (kirjeldamine, puhastamine ja sirutamine) ning digimist. Kahjustuste määratlemisel kasutati lisaks üriku otsevalgustamisele ka läbivat ja kaldvalgust. Visuaalselt eristati 50 erinevat kahjustuseliiki ja tunnust. Need on loetletud pärgamendi kahjustuste registris ja dokumenteeritud kahjustuste atlases.

Tööde metoodiliseks aluseks võeti IDAPi (analüüsiti 449 pärgamenti) tööde kogemus, analüüs ja kriitilised hinnangud tulemustele.

Kokkuvõttes on oluline teada pärgamendi seisundi määratlemisest digimisprojekti käigus järgmist

Pärgamentide kollektsiooni digimisprojekti käigus on eelnevalt koostatud metoodika alusel kahjustuste ja seisundi määratlemine tehniliselt võimalik.

Seisundi ja kahjustuste andmekogu loomine on suur lisaväärtus digimisprojekti tulemustele.

Kahjustuste ja seisundi andmekogu on oluline abivahend kollektsiooni seisundi analüüsil, säilitamise ja praktilise konserveerimise korraldamisel.

Objektide seisundit ja kahjustusi oleks võimalik analoogselt määratleda ka teiste pärandikollektsioonide digimise käigus. Näiteks oleks see reaalselt teostatav fotomaterjalide kollektsioonide digimisel, muidugi juhul, kui töö on eelnevalt metoodiliselt ettevalmistatud ja metoodika ekspertide poolt heaks kiidetud.