Pärgamendi valmistamine

Regioonide ja riikide majanduslikud ja poliitilised tõusud ja mõõnad kajastuvad ka pärgamendi valmistamise ajaloos.

Nii, kuidas arenes kirja- ja kirjutamise kultuur, arenes ka pärgamendi valmistamise tehnoloogia (23.03.2016). Aastasadade jooksul õpiti valmistama erinevate omadustega pärgamenti: erineva paksusega; läikiva ja mati pinnaga; läbipaistvat või toonitatut (Conservation of Leather and related Materials, M. Kite, R. Thomson. Oxford, 2006). Pärgamendi valmistamiseks eelistati kasutada kitse, veise või lambanahka. Sea- ja härjanahka kasutati põhiliselt köitematerjalina.

Vanimad tänaseni säilinud tekstid pärgamendi valmistamise viisidest on kirja pandud 8. sajandil ühes Põhja-Itaalia kloostris (LUCCA Manuscript, Codex 490). Nendes tekstides mainitakse kustutatud lubja kasutamist, naha õhendamist kraapimise teel ja raamil kuivatamist.

12. sajandi õpetlase Theophiluse tekst on juba põhjalikum ülevaade pärgamendi valmistamise protsessist. Selle teksti kohaselt koosnes pärgamendi valmistamine järgmistest etappidest: toornahku pesti hoolikalt veega; nahku leotati vees paar päeva; nahku hoiti kustutatud lubja ja vee segus kaheksa päeva (talvel 16 päeva); pärast karvkatte eemaldamist leotati nahku uuesti kustutatud lubja vesilahuses sama pikalt. Sellele järgnes pesemine ja kahepäevane vees leotamine, naha kinnitamine ja pingutamine (äärtest ühtlaselt) kuivatusraamile. Naha kraapimine nugadega ja aeglane kuivatamine varjus , vältides otsest päikese kiirgust, toimus pärast raamil naha pingutamist ja mitmekordset niisutamist. Naha kraapimist ja kuivatamist korrati kuni rahuldava tulemuse saavutamiseni. Enne lõplikku kuivamist hõõruti niiskesse pinda kriiti või pimsskivi pulbrit. Protsessi käigus saadi kitse, lamba või veise toornahast painduv, tasapinnaline, tinte ja pigmente siduva pinnaga pärgament. Selline valmistamisviis püsis aastasadu. Kõrgekvaliteedilise pärgamendi kui domineeriva kirjutusmaterjali valmistamise ja kasutamise aeg kestis Euroopas 16. sajandini.

Valmistatud pärgamendi omadused ja säilivus sõltus oluliselt naha valikust, naha omaduste tundmisest ja pärgamendi valmistamise protseduuridest.

Erinevalt toornaha parkimisest, kus parkimisega on võimalik naha omadusi tunduvalt parandada, võivad pärgamendi valmistamisel toornaha omadused oluliselt halveneda.

Pärgamendi hea säilivuse määrab naha kollageeni lähteomaduste säilumine pärgamendi valmistamise käigus. Viimastel aastatel läbi viidud materjaliuuringute põhjal on ajalooliste pärgamentide oluline kahjustumine toimunud juba valmistamise käigus (The structure of Collagen within parchment. By Craig J. Restaurator, vol. 24 (2003), No 2, pp. 61–134).

Pärgamendi kvaliteedi aluseks on naha valik. Naha kvaliteet sõltus loomaliigist, kliimast, looma toitumusest, vanusest, põetud haigustest. Seda võisid kahjustada parasiitputukad. Tööloomadel võis esineda nahapaksendeid kaela- ja õlapiirkonnas. Parema pärgamendi andis külmas ja niiskes kliimas kasvatatud loomadelt saadud nahk. Pärgamendi omadused sõltusid ka sellest, millist värvi oli toornaha karvkatte värvus. Laigulistest ja tumeda karvkattega nahast oli raske saada heledat, ühtlase tooniga kirjutusmaterjali. ill.1

Kõrgekvaliteedilise pärgamendi valmistamisel on lisaks eelnevale hoolikale toornahkade valikule oluline viia ka pärgamendi valmistamise protseduurid hoolikalt läbi. Vt. ill.2-ill7

Allpool on toodud pärgamendi klassikalise valmistamise põhiprotseduurid toornaha töötlemise järjekorras.

1. Pärast nülgimist ja enne pärgamendi valmistamist toornahk konserveeritakse ajutiselt. Selleks säilitatakse toornahku soolade segus soovitatavalt jahutatuna, et vältida nende bioloogilist riknemist. Lisaks soolamisele kasutati ka soolamist/kuivatamist ja külmutamist. Oluline on, et eelnevalt oleksid nahad hoolikalt verest puhtaks nõrutatud. Soontesse jäävad verejäägid (veres sisalduvad rauasoolad) võivad pärgamenti hilisemal säilitamisel oluliselt kahjustada. Selline kahjustumine on ajalooliste pärgamentide kahjustuste määratlemisel selgelt äratuntav.
2. Pärgamendi valmistamise järgmisel etapil leotatakse nülitud toornahku puhtas külmas vees umbes 48 tundi. See protseduur aitab tursunud nahast verd, lima, soolasid ja teisi mittekollageenseid proteiine (keemiliselt sidumata alumiinid, globuliinid) paremini välja pesta. Naha puhastamiseks ja bakteriaalse kahjustumise vältimiseks tuleks see protseduur läbi viia pidevalt segades ning vett vahetades (või hoopis jooksvas vees). Kui mittekollageenseid proteiine korralikult ei eemaldata, muutub hiljem pärgament jäigaks ja vähem elastseks.
3. Järgneva etapi pikkus on 8–16 päeva sõltuvalt temperatuurist, külmaga on protsess pikem. Nahku leotatakse kustutatud lubja (ingl lime, Ca(OH)₂) nõrgas vesilahuses tugevalt aluselises keskkonnas (pH=10–12). Aeg-ajalt nahku segatakse, et tagada lahuse ühtlane jaotumine ja vältida õhumulle, mis võivad takistada lahuse jõudmist nahani ja hiljem raskendada karvade eemaldamist. Nahka, mille villa või karva soovitakse edaspidi kasutada, töödeldakse järgnevalt: naha lihapool kaetakse naatriumsulfiidi (Na₂S) ja lubja pastaga, mis lagundab läbi naha imbudes karvanääpsud. Karvkate eemaldatakse ja nahad asetatakse lubjalahusesse likku.
   Alates 19. sajandist hakati lubjalahusele protsessi tõhustamiseks ja kiirendamiseks lisama naatriumsulfiidi (Na₂S) ja fermente. Protsess küll kiirenes, aga saadud pärgament oli jäigem, vähem elastne.
   Juudi kultuuritraditsioonide järgi kasutati selles etapis jahust või kliidest valmistatud kääritatud pastat, millega saavutati erakordselt kõrge naha töötlemise kvaliteet. Selline töötlemine lagundas epidermist ja lahtistas karvkatet, eemaldas lipiide ja teisi kollageeni mittesisaldavaid aineid. Tugevalt hüdrolüüsivas protsessis halvenevad ka kollageenikiudude omadused vesiniksidemete nõrgenemise tõttu kiukimpude vahel.
   Pärast leotamist on naha keemilised omadused amiinohapete hüdrolüüsumise mõjul ligi 40% halvemad. Väheneb nii mikrofibrillide ülesehituse perioodilisus (d) kui ka naha kahanemistemperatuur. Kui algselt on toornaha kollageenikiudude kahanemistemperatuur Ts ligikaudu 63⁰C, siis töötlemise tulemusena see väheneb (Ts ca 50–60⁰ C ). See on oluline erinevus võrreldes naha parkimisega, kus parkainete toimel naha omadused, võrreldes toornahaga, parkimise käigus paranevad. Parkained muudavad naha vastupidavaks ka bioloogilistele ja keemilistele mõjutustele.
4. Kustutatud lubja toimel lagunenud epidermis ja lahtistatud karvkate ning alusnahk eemaldatakse. Selleks asetatakse nahk, karvapool pealpool, kumerale siledale palgile. Karvad eemaldatakse kaarja nüri noa abil, maha kraabitakse ka epidermis. Seejärel pööratakse nahk ümber ja puhastatakse lihapoolt, eemaldades kaarja terava noaga rasv ja lõdvad nahaalused koed. Tänapäeval kasutatakse selleks masinaid.
   Kahepoolse kraapimise tulemusena õheneb nahk, koosnedes põhiliselt derma alast, mis sisaldab üle 90% kollageeni. Kraapimise asemel kasutatakse ka naha mehaanilist lõhestamist (ingl splitting). Lõhestamisel on võimalik eemaldada kas naha pinna ülemine, epidermise kiht (ingl hair-split) või alusnaha kiht (ingl flesh-split). Üliõhukese, ühtlase paksusega vellumi saamiseks kasutati ka kahepoolset lõhestamist. Eriti hästi lõhestus leotatud lamba- ja kitsenahk. Lõhestamisel kasutati mitmeid abivahendeid, tänapäeval kasutatakse selleks masinaid.
5. Pärgamendi valmistamisel on teine leotamine kustutatud lubja nõrgas vesilahuses erakordselt tähtis.
   Selle potseduuriga muudetakse kollageenikiudude paiknemisele iseloomulik orientatsioon lahuse toimel naha mahus juhuslikuks. Selline kollageenikiudude olek võimaldab neid järgneva niiske venituse käigus ümber orienteerida naha pinnaga paralleelseteks kihtideks. Selle protseduuri käigus halvenevad naha mehaanilised omadused. Olenevalt naha tüübist ja suurusest tuleb valida leotamiseks sobiv aeg, ülearu pikal lahuses hoidmisel võivad kollageenikiud kahjustuda sedavõrd, et hilisem raamil naha ühtlane pingutamine ja kvaliteetseks pärgamendiks venitamine ei olegi enam võimalik. Kuivamisel moodustub pärgamendis olevast lubjast ja õhus leiduvast süsinikdioksiidist kaltsiumkarbonaat (CaCO₃).
6. Järgnev pesemine peab kõrvaldama väiksemadki kustutatud lubja jäägid, et nahk hiljem ei kahjustuks.
7. Seejärel niiske, õhendatud ja pestud nahk vaadatakse üle. Aukude ilmnemisel õmmeldakse need kokku, et hõlbustada venitusraamile pingutamist ning vältida aukude suurenemist või rebendite teket. Märg nahk pingutatakse mõlemalt poolt ligipääsetavale venitusraamile. Naha servadesse asetatakse ühtlaste väikeste vahedega väikesed siledapinnalised kivikesed (tänapäeval ka märjast paberist vormitud pallikesed). Nahk keeratakse tagasi ja moodustunud nupukeste ümber seotakse nöör, mille teine ots kinnitatakse raamis olevatesse aukudesse teravaotsaliste puupulkade abil. Raami kinnitamiseks ei sobi naelad, sest kuivamise ja naha kokkutõmbumise käigus võivad naelad tekitada rebendeid. Metallklambrid võivad jätta nahale plekke.
   Pärast töötlemist on naha kollageenikiudude võrgustik orienteeritud juhuslikult. Venitamisel osa võrgustikust katkeb, ülejäänud võrgustik aga orienteerub kihiti pindmise kihiga paralleelseks.
8. Venitamise ja naha pingutamise käigus toimub üleliigsete kihtide mahakraapimine ja lihvimine naha mõlemalt poolt. Niisket, pidevalt pingutatavat nahka õhendatakse kuivamise käigus vastavalt vajadusele.
   Kasutatud on erinevaid mahakraapimise viise. Kui lihviti rohkem maha derma alumist poolt, jättes alles derma pealmise kihi, milles on kollageenikiud peenemad, saadi tugevam pind, kui lihviti rohkem maha derma pealmist kihti ja alles jäeti derma alusnahapoolne pehmem, jämedama kiulise struktuuriga ala, oli tulemuseks pehme sametise pinnaga materjal.
   Lõplikul venitamisel ja kraapimisel olid mehaanilised vigastused kerged tulema. Levinumateks kahjustusteks on lõhed, augud, mida üritati sageli ka kokku nõeluda.
   Keskajast pärit pärgamentürikutel on sageli nähtavad erinevate töövahendite kraapimise jäljed. Väga levinud on sakilise lõikeservaga kraabitsate kasutamisel tekkinud jooneline tekstuur.
9. Niiske naha lõppviimistlemiseks hõõrutakse nahka poorse, vulkaanilise päritoluga naatriumi (Na) ja ränidioksiidi (SiO₂) sisalduse poolest rikka nn pimsskiviga. Pinna heledamaks muutmiseks hõõrutakse niiskesse nahka magneesiumi (Mg), kaltsiumi (Ca) ja erinevaid sooli sisaldavat kriidipulbrit (CaCO₃). Eriliselt valge ja kõrge kvaliteediga pind saadi kui kasutati pasta taolist segu munavalgest, jahust, piimast ja kustutatud lubjast. Lõppviimistlused olid regiooniti ja periooditi erinevad. Nii näiteks kasutati 14. sajandil Bütsantsis pinna heledamaks muutmisel munavalge ja linaseemnete segu.
   Selles etapis toimus vajadusel ka naha toonimine. 15. sajandil osati niisket pärgamenti toonida punaseks (ingl purple), indigosiniseks, roheliseks, kollakasroosaks (virsikuvärvi).8 ILL
   Raamile pingutatud nahk kuivatati õhu käes, vältides otsese päikesevalguse kätte jätmist ja kiiret õhuliikumist, kuna liiga kõrge temperatuur ja liiga kiire kuivamine võis pärgamendi kvaliteeti halvendada.V
10. Venitusraamil parajalt kuivanud pärgament (jääkveesisaldusega üle 10%) võeti raamilt (lõigati noaga välja) ja oli valmis kasutamiseks kirjutusmaterjalina. Pärgamendi liigsel kuivamisel, kui veesisaldus langes alla 10%, muutus nahk mõne aja jooksul hapraks ja võis hakata kihiti maha kooruma (kahjustus C 6.7).

Lisaks niiskusele sisaldab valmis pärgament kaltsiumi 1,6–2%.  Selline kaltsiumisisaldus tuleb kasuks pärgamendi painduvusele ja läbipaistvusele. Nii näiteks on väiksema kaltsiumisisaldusega (ca 0,5%) pärgamendid tunduvalt jäigemad (Vnouček, J. jt. Care and conservation of manucripts 13, Proceedings of the 13 seminar, Copenhagen, 2011, pp.235–266).
Pärgamendi klassikalise valmistamise protseduurid on pikaajalised, soojas ja niiskes keskkonnas toimuvad protsessid, mis võivad nahka keemiliselt ja bioloogiliselt kahjustada juba pärgamendi valmistamise ajal.
Kui oskame eristada pärgamendi valmistamisel tekkinud kahjustusi ülejäänud kahjustustest, on tunduvalt lihtsam analüüsida pärgamendi säilitamist mõjutavaid riskifaktoreid ja prognoosida pärgamendi stabiilsust.
Lisaks ülaltoodud traditsioonilisele pärgamendi kui kirjutusmaterjali valmistamisele valmistati veidi erinevalt ühte pärgamendi eri liiki — nn lehtkulla valmistajatele olulist abimaterjali, kullasseppade pärgamenti (ingl goldbeater`s parchment). Seda pärgamendi liiki valmistati 40–80 cm pikkusest vasika pimesoolest ja töötlemiseks kasutati lühikesi töötlusi kustutatud lubjaga. Pimesool oli elastne ja hästi venitatav. Pimesoolest saadi üliõhukest, 0,05–0,01 mm, elastset, mehaaniliselt tugevat ja pika elueaga pärgamenti.
Lisaks osati valmistada ka läbipaistvat pärgamenti (ingl transparent parchment). Selleks töödeldi vellumi valmistamise lõpus üliõhukest nahka kas linaseemneõli, kalaliimi vesilahuse või roiskunud munavalgega. Läbipaistvat pärgamenti kasutati käsikirjade kaunistamiseks, kopeerimiseks, akende valgust läbilaskva materjali valmistamiseks.

Kokkuvõttes on kahjustuste määratlemisel oluline teada pärgamendi valmistamisest järgmist

• Teades pärgamendi valmistamise iseärasusi on lihtsam analüüsida kahjustuste tekkepõhjusi.
• Oluline on teada, et pärgamendi valmistamise meisterlikkuses peitub pärgamendi erakordse säilivuse oluline põhjus.
• Väikesed möödalaskmised valmistamise protseduurides kajastuvad ajalooliste pärgamentide omadustes veel sajandeid hiljemgi.
• Pärgamendi kahjustuste ja seisundi analüüsimisel on kasulik teada, et ajalooliste pärgamentide oluline kahjustumine on toimunud sageli juba pärgamendi valmistamise käigus.