Pärgamentide digimine
Digimisprotsessi käigus, ürikute transportimisel ja digimise ajal ei ole sageli võimalik tagada ettenähtud säilitustingimusi. Digimisega kaasneb õhutemperatuuri tõus, õhuniiskuse alanemine ja tugev valgussaaste kaamera tööpiirkonnas. Nii on oluline teada ja arvestada säilitamisele esitatavaid nõudeid, et luua võimalikult optimaalne töövoog, et minimeerida pärgamendi seisundi halvenemist.
Kollektsiooni digimisel kasutatud kõrgete tehniliste näitajatega kaamera, tarkvara ja kalibreerimissüsteem tagasid stabiilselt kõrge tagatisfailide kvaliteedi, mida kontrolliti failide sajaprotsendilise visuaalse ülevaatamisega kogu projekti käigus. Vähem oluline ei olnud ka pärgamentürikute tagatisfailide kvaliteedi hindamisel kriitiliselt analüüsida, millisel määral ürikus sisalduvat koguteavet on üldse tehniliselt võimalik digitaalselt reprodutseerida.
Digimise töövahendina kasutati selles projektis lahendust, mis on töökindla vahendina Kanutis kasutusel alates 2008. aastast(Linhof Master Digi Repro System, Anagramm production 2 Scanback). Kogu projekti jooksul oli objektiivina kasutusel Schneider-Kretuznach APO-Digitar 5,6/120 mm.
Digimistööde nõutud eraldusvõimeks testtabelil oli üle kogu tööpinna vähemalt 2,8 joont/mm. Kasutatava tehnika kõrge kvaliteet võimaldas vastavalt eraldusvõime tabelile Resolution Pattern (ISO 3334, ISO #2, Optical Test Chart, NBS 1010a, NBS 1963, T-10) eraldusvõimet 6,3 joont/mm ilma segava moiré-efektita.
Kuna pärgamendi puhul on tegemist õrna ja kergelt kahjustuva materjaliga, siis oli optimaalseim ava F11–16, see tagas kvaliteetse tulemuse skannimisajaga, mis ei kahjustanud pärgamenti (ühe pärgamendi ühe külje puhas skannimisaeg oli umbes 2 minutit). Kogu projekti kestel oli ühtlane teravustamine ja skannimisaeg lahendatud viisil, kus sügavusteravuse seadete ulatus hõlmas vahemikku 2,5–3 cm. Dokumentide tasapinnalisuse erinevused tööpinnal mahtusid 99% juhtudest sellesse vahemikku.
Kuna pärgamendid olid erinevas seisundis, nt murdejooned, deformatsioonid, erineva peegeldumisega pinnad, siis vastavalt vajadusele kontrolliti ja kohandati digimissüsteemi seadistust, et anda edasi maksimaalset detailsust, mis kindlustas üriku kvaliteetse reprodutseerimise. Samal põhimõttel on töid ka jätkatud.
Mööndusi kvaliteedis (nt oli raske saavutada autentset tonaalsust) tuli teha juhtudel, kui digiti halvas seisundis deformeerunud ürikut, samuti siis, kui digitava üriku alusmaterjali pind või üksikud alad olid erinevate peegeldumisomadustega (pitserite metallist läikivate pindadega ümbrised, samet- ja siidtekstiilid, metallniitidega tekstiilid ja paelpunutised).
Oluline, aga ajamahukas osa tervikliku lahenduse juures on alati kvaliteedikontroll. Selles tööprotsessis oli failide kontroll lahendatud kahetasandiliselt: esmalt, digimisejärgselt, kontrolliti faili nime, värvust ja kadreeringut ning seejärel vaatasid failid üle ka Rahvusarhiivi spetsialistid. Kvaliteedinõuetele vastas 99,1% projekti käigus digitud ürikutest. Nõuetele mittevastava faili korral digiti ürik võimalusel uuesti. Kvaliteedinõuetele mittevastavuse põhjustas tavaliselt kas üriku halb seisund või asjaolu, et ürikul olid erineva kõrgusega manused, mis ulatusid teravustamisalast välja ja nende skannimisaega ei olnud võimalik pikendada, muidu oleks kaasnenud oht kahjustada pärgamenti.
Projekti logistiline korraldus toimis hästi tänu digimistehnika töökindlusele, paindlikule töökorraldusele (ajakavale) ja töögrupi liikmete kvalifikatsioonile. Projekti riskide ja vastumeetmete loetelu viiest võimalikust riskist osutus digimise tempot enim aeglustavaks ürikute ettevalmistamise ja konserveerimistööde planeeritust suurem maht, mis oluliselt ületas projekti esialgse ajakava võimalusi. Seisakute vältimiseks muudeti paindlikult etappides digitavate ürikute arvu ja vajadusel asendati ühe tellija ürikud teise omadega.
Kahjustusi ja tunnuseid pildistati kaameraga Nikon D3x (24,5 M/pikslit) ja Nikon D800E otse-, kald- ja läbivas valguses.
Pärgamentürikute kujutised on näha Rahvusarhiivi veebis.