Kahjustuste visuaalne määramine

Pärgamendi kahjustuste ja tunnuste kirjeldamisel on visuaalne vaatlus määrava tähtsusega. Praktilises konserveerimises on üriku visuaalne kirjeldamine, pärast kultuuriloolist kirjeldamist, dokumenteerimise esimene etapp.

Visuaalsel vaatlusel kasutatakse vastavalt vajadusele erineva lainepikkusega valgusallikaid (ultravioletne 100–400 nm, infrapunane 770 nm–1 mm, nähtav valgus 380–770 nm). Nähtava valguse puhul on abiks vaatlemine nii läbivas kui kaldvalguses.

Hea abivahend praktilisel konserveerimisel on kahjustuste atlas. Atlases toodud kahjustuste pildifaile saab konservaator kasutada etalonina tuvastamist vajavate kahjustuste dokumenteerimisel. Pildifailidele lisatud kahjustuste terminid ja kahjustuste võimalikke tekkepõhjusi selgitav tekst lihtsustavad kahjustuste dokumenteerimist ja tegevuste korraldamist konserveerimisel. Kahjustuste atlas on seda parem töövahend, mida suurema valimi põhjal on see koostatud. Käesoleva kahjustuste atlase info on saadud ca 4000 pärgamendi visuaalse vaatluse tulemusena.

Ühel pärgamendil võib tavaliselt visuaalselt leida mitu temale iseloomulikku tunnust ja/või kahjustust. Kahjustuste atlase abil saab neid dokumenteerida kodeeritult ja kahjustust iseloomustava üheselt mõistetava tekstiga. Atlase abil on samuti võimalik kahjustusi dokumenteerida määratledes nende asukohad pärgamendil. Vaata allpool toodud näidet.

Kahjustuse visuaalsest määratlemisest pärgamentüriku AMD 115.2.1 näitel:

Kui kahjustuse liik on atlase abil määratletud, siis dokumenteerimise teises etapis on võimalik pärgamentüriku kahjustust täiendavalt uurida visualiseerides seda kahjustust täiendavalt kas mikroskoopilisel (0,001–0,1 mm), mesoskoopilisel (0,05–0,1 µm) või nanoskoopilisel (6–7,5 nm) tasemel. Taolised uuringud annavad lisateavet pärgamendi ja kahjustuste iseloomu kohta kollageenikiu tasemel. Pärgamendi kahjustuste täiendavate uuringute planeerimisel on aga kasulik meeles pidada, et kahjustuste määratlemise analüüsimeetodid võivad olla, erinevalt visuaalsetest vaatlustest, pärgamenti kahjustavad.

Seega tuleb täiendavate uuringute planeerimisel eelnevalt jõuda selgusele,

  • kas püstitatud eesmärgi nimel on üriku kahjustamine eetiline ja
  • kas ürikut kahjustavate analüüside tulemused aitavad ürikut oluliselt paremini säilitada kui uuringuteks vajalike proovide võtmisest loobumise korral.

Ürikut kahjustavate uuringute läbiviimise planeerimisel on kompromisslahenduseks üriku minimaalne vigastamine ning saadud uuringute tulemuste korratavus ning ühene tõlgendus kahjustuse kirjeldamisel ja säilitamise edasisel korraldamisel. Ajalooliste pärgamentide puhul on uuringute korratavus ja tulemuste ühene tõlgendamine kahjuks raskendatud tervel real objektiivsetel põhjustel (K. Nielsen, Visual damage assessment. Improved Damage Assessment of Parchment (IDAP), pp. 45–51, 2007).

Iga pärgamentürik on üle pinna erinevate omaduste ja kahjustustega, seda isegi väikese pinnaosa puhul. Kahjustused ei ole oma ulatuses homogeensed.

Võetud mikroproovid ei iseloomusta suure levikualaga kahjustusi terviklikult. Metoodiliselt oleks vaja võtta mikroproov kohast, kus kahjustus on suurel alal mikroskoopilisel tasandil ühtlaselt levinud. Kui see nii ei ole, tuleb võtta juhusliku valiku printsiibil oluliselt rohkem proove, et neid saaks statistiliselt analüüsida.

Seejuures on oluline, et mikroproovide võtmise kohas oleksid sellele pärgamendile kõige iseloomulikumad ja säilivust kõige olulisemalt mõjutavad kahjustused. Seda ala nimetatakse pärgamendi spetsiifiliste kahjustustega alaks. Kui kõik need metoodilised eeltingimused on täidetud, jääb määravaks ikkagi uuringu tulemuste korratavus.

Tulemuste korratavus on eriti madal nende pärgamentide puhul, kus pärgamendi erinevad pooled (aversrevers) on erinevalt töödeldud ja sellest tulenevalt ka erinevalt kahjustatud.

Korratavate uuringutulemuste saamiseks tuleb mikroproovid võtta pärgamentidelt loomaliikide kaupa, pidades seejuures silmas ka naha erinevat struktuuri looma keha eri piirkondades.

Korrektsete uuringute läbiviimise keerulisest metodoloogiast tulenevalt omandab pärgamendi kahjustuste ja seisundi visuaalne vaatlus praktilises konserveerimises üha olulisemat kohta. Seejuures on oluline, et visuaalse vaatluste metoodika arvestaks vaadeldava pärgamendi iseärasusi ja võimaldaks määratleda võimalikult rohkem statistiliselt analüüsitavat teavet.

Kokkuvõtvalt on visuaalse vaatluse puhul oluline

  • registreerida kõik spetsiifiliste kahjustustega alad;
  • grupeerida kahjustatud alad nende mõju, tekke või mõne muu olulise sarnasuse näitaja järgi, kui võimalik, tuleb dokumenteerimisel luua kahjustuste alagruppe;
  • jälgida, et kahjustuste visuaalsed tunnused oleksid üheselt tõlgendatavad;
  • visuaalsete tunnuste testimisel/mõõtmisel teha mitmeid mõõtmisi ja analüüsis kasutada nende mõõtmiste statistilist keskmist;
  • tunnuste ei/ja registreerimisel leida tunnuse kirjeldamiseks täiendavat lisainfot.

Hoolikalt läbimõeldud ja -viidud visuaalse vaatlusega saab lisaks üriku seisundile dokumenteerida ja analüüsida seaduspärasusi, seoseid ja empiirilisi mustreid kahjustuste esinemise ja tekkepõhjuste kohta.

Käesolevas atlases on pärgamendikahjustused süstematiseeritud tekkepõhjuslikult kuue põhiliigina.

  1. Kahjustused, mis tulenevad pärgamendi valmistamiseks kasutatud toornaha omadustest.
  2. Kahjustused, mis tulenevad pärgamendi valmistamisest.
  3. Kahjustused ja pärgamendi pinna tunnused, mis tulenevad pärgamendi pinna lõppviimistlemisest ja pärgamendilehe ettevalmistamisest kirjutamiseks.
  4. Kahjustused, mis tulenevad ürikuks, kirjaks, raamatuleheks vms vormistamisest.
  5. Pärgamendi parandamisest või konserveerimisest tulenevad muutused.
  6. Hoidmisest ja käsitsemisest põhjustatud kahjustused.

Ülevaadet kahjustuste ja tunnuste kategooriatest koos terminoloogiaga vaata: Pärgamendi kahjustuste ja tunnuste register [pdf].