Pärgamendi kahjustuste ja tunnuste atlas
Kahjustuste defineerimisel puuduvad tänaseni ühtsed seisukohad, tavaliselt lähtutakse kahjustuste väljaselgitamise eesmärgist. Enamikel juhtudel on tarvis teada saada kahjustuste liikide esinemist ja nende leviku ulatuse järgi hinnata objekti seisundit. Põhjusel, et kahjustus reeglina halvendab objekti seisundit, on kahjustuse defineerimisel olulised mõisted objekti algne olek ja kahjustunud seisund. Kahjustuste visuaalsel määratlemisel võrreldaksegi objekti algset olekut selle seisundiga kahjustunud olekus. Eeldatakse, et algselt oli objekt füüsiliselt terve ja et pärgamendi seisundit halvendanud kahjustused on muutunud visuaalselt nähtavaks hilisemal käsitsemisel ja hoidmisel. Algseisundi mõiste on tavaliselt hüpoteetiline. Seega on kahjustuste määratlemine alati seotud omaduste muutumise põhjuslikkuse kirjeldamisega ja seisundite hüpoteetilise võrdlemisega vt J. Ashley-Smithi ja Eric Dirixi kahjustuse kirjeldust, CeROArt, 08.09.2017.
Pärgamendi kahjustuste atlases lähtutakse definitsioonist, mille kohaselt kahjustus on objekti muutus, mis mõjub negatiivselt objekti seisundile ja väärtustele kas tervikuna või osaliselt (K. Konsa. Raamatukahjustuste atlas, 23.03.2016). Tulenevalt sellest loetakse kahjustusteks ka materjali loomuliku vananemise käigus tekkinud muutusi.
Käesoleva atlase otsene eesmärk on olla abiks kahjustuste visuaalsel määratlemisel ajaloolise pärgamendi kui kirjutusmaterjaliga toimunud muutuste dokumenteerimiseks ja seisundi diagnoosimiseks. Olenevalt sellest, kui ulatuslikult kahjustus pärgamendi pinnal esineb, määratletakse kahjustuse esinemise määra järgi seisundikategooria. Nii näiteks hinnatakse klaasjate alade esinemist ja füüsiliste kahjustuste esinemist kolmes kategoorias. Samas mõne kahjustuse puhul, nt pärgamendi töötlemisel tekkinud kahjustused või erinevad deformatsiooniliigid, eristatakse kahjustust kahes kategoorias: esineb/ei esine.
Samas on kahjustusi, mille puhul nende määratlemine võib osutuda visuaalselt eksitavalt subjektiivseks või metoodiliselt keerukaks. Selliste kahjustuste kirjeldamist siinses atlases teadlikult välditakse. Näiteks pärgamendi tumenemine ja kolletumine. Pärgamendi puhul ei anna kollasuse/valgesuse hindamiseks kasutatavad traditsioonilised lokaalsete pindade testimiseks välja töötatud meetodid (värvikataloog, fotospektroskoopia) alati ühtset, korratavat ja tervet ürikut iseloomustavat tulemust. Põhjuseks on pärgamendi ebaühtlane tumenemine ja kolletumine üle kogu üriku pinna, seda eriti nende ürikute puhul, kus recto/verso pooled on oluliselt erineva värvusemuutusega. Lisaks muudab selle kahjustuse määratlemise küsitavaks see, et puudub teave pärgamendi värvuse kohta üriku algses olekus.
Nii nagu on raske kahjustuse üldmõistet üheselt defineerida, on kahjustuse eri liikide puhul neid sageli ka raske visuaalselt üheselt esitleda. Kahjustuse eri liigid võivad sageli olla omavahel seotud nii tekkepõhjuslikult kui ka mõju poolest üriku seisundile. Näiteks, kui suureformaadilise üriku puhul ei ole kasutatud mitte ainult naha keskmist osa, vaid pärgamendileht on nahast välja lõigatud koos kõhuäärse ja jäsemete piirkonnaga, siis on pärgament üle pinna väga erinevate omadustega (paksus, tihedus, keemilised omadused). See omakorda põhjustab hiljem pärgamendi loomulikul vananemisel algselt tasapinnalises materjalis üle pinna eri liiki deformatsioonide teket. Sel põhjusel tekkinud deformatsioon võib omakorda põhjustada ürikute füüsilisi kahjustusi (näiteks rebendid, materjali irdumine). Samas võib visuaalselt eelpool kirjeldatule sarnaselt toimiv deformatsioon olla põhjustatud hoopiski pärgamendi väärast hoiust ja käsitsemisest.
Atlases liigitatakse kahjustusi ja tunnuseid nende üheselt äratuntavate tekkepõhjuste järgi. Vigade vältimiseks ei kasutata sel põhjusel plekkide kui kahjustuste identifitseerimisel praktikas levinud termineid: vee(niiskuse)plekk, rasvaplekk jm plekid. Kuna plekkide tekkepõhjuste täpne väljaselgitamine nõuaks täiendavaid uuringuid plekkide päritolu kohta, lubab atlas visuaalse vaatlusega plekke määratleda vaid ühe põhiliigina: C6.3 Plekid. Selle kahjustuse alaliikidena eristatakse vaid käsitsemisel tekkinud plekke, sealhulgas sõrmejälgi (C6.3.1) ja tindiplekke (C6.3.2).
Samuti ei kasutata atlases vigade vältimiseks pärgamendi puhul senikasutatud kahjustuste liigitust — mehaanilised, keemilised, bioloogilised, keskkonnast põhjustatud kahjustused — nagu seda on tehtud Eesti Rahvusraamatukogus 2008. aastal koostatud paberi kahjustuste atlases ja Madalmaade Rahvusarhiivis koostatud atlases (23.03.2016). Sellist liigitust on välditud põhjusel, et, keemiliste, bioloogiliste ja keskkonnast tulenevate kahjustuste tekkepõhjused on sageli omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et nende mõju on visuaalselt raske eristada.
Kahjustuste atlases on kirjeldatud 50 visuaalselt eristatavat, kindla väljakujunenud terminoloogiaga pärgamendikahjustust ja tunnust, mis võivad oluliselt mõjutada pärgamendi seisundit. Kahjustuste ja tunnuste kategooriad ja liikide loetelu koos terminite ja seletavate tekstidega leiate pärgamendi kahjustuste ja tunnuste registrist.
Kahjustuse määratlemise hõlbustamiseks kasutatakse atlases järgmist struktuuri.
Atlase struktuur
Pärgamentide tunnuste ja kahjustuste atlase seoseid selgitav skemaatline joonis.
Selline struktuur võimaldab kõikide kahjustuste ja tunnuste määratlemisel kasutada lühikoodi.
Näiteks kahjustusel „tindikorrosioon“ on atlases kood C6.07, mille esimene pool (C6) aitab diagnoosida kahjustuse võimalikku tekkepõhjust ja selle koodi teine pool (07) määratleb kahjustuse liigi koos terminitega eesti ja inglise keeles.
Kahjustuse atlase olulisim osa on kahjustuse ja tunnuste spetsiifiliste omaduste võimalikult täpne visuaalne esitamine pildifailidena koos kahjustuse kirjelduse ja üriku päritolu ja seisundi määratlemisega. Lisatud on üriku üldvaade ja metaandmed. Seda teavet on võimalik esitleda koos kahjustuse ja tunnuse koodiga lühivormis e. kodeeritult.
Kahjustuste ja tunnuste kodeeringud aitavad kahjustusi lihtsamalt ja ülevaatlikumalt esitleda koos lisateabega nende võimalike tekkepõhjuste kohta.