Pärgamendi vormistamine ürikuks

Suur osa tänaseni säilinud käsikirjalisest dokumendipärandist on kirjutatud viimase kahe tuhande aasta jooksul pärgamendile.

Pärgamendil tekste vormistati algselt rullidena. Tekstide vormistamiseks kasutatud pärgamendid olid nahast välja lõigatud tavaliselt kindlate mõõtudega lehed. Kui oli vaja kirjutada pikka teksti, aga lõigatud leht jäi liiga lühikeseks, nõeluti pärgamendilehed kokku; hilisemal ajal kasutati õmblemise kõrval ka liimimist. Valmiskirjutatud dokument rulliti kokku.

Kõige ühtlasemate omadustega pärgamendilehed (Ill 1) saadi noorloomade naha keskosast (A). Kõhuäärsed piirkonnad (B) olid tunduvalt väiksema mehaanilise tugevusega ebaühtlaste omadustega alad. Jäsemete(axilla) keha külge kinnitumise alal (C), kaela piirkonnas (D) ja selja-alal (selgroo, ribide alal) erines naha tekstuur ja omadused veelgi rohkem eelpool nimetatud piirkondadest (Parchment. The physical and chemical characteristics of parchment and the materials used in its conservation, B. H. Haines, 1999).

Pikima seni leitud rulli (Temple Scroll) säilinud tükid tekstidega on perioodist 1. sajand eKr – 1. sajand ja moodustavad 24–26 cm laiuse ning ca 8,1 m pikkuse pärgamentüriku. mis koosneb üheksateistkümnest servapidi ülestikku kokku kinnitatud pärgamendist (Temple Scroll, 23.03.2016).

Eestis seni pikim digitud rullis pärgamentürik on Rahvusarhiivis, 75 cm lai ja 232 cm pikk (1732, RA, EAA.854.1.1008a, Ill.2).

Alates 2. sajandist sai valdavaks käsikirjaliste tekstidega pärgamendilehtede köitmine koodeksiks. Pärgamendi koodeksiks vormistamise oskused ja viisid jõudsid oma täiuslikkuseni keskajaks. Sel perioodil välja kujunenud terminoloogia püsib tänaseni (Materials and Techniques of Manuscript, 23.03.2016).

Koodeksi puhul kasutatud pärgament oli mõlemalt poolt ühtemoodi töödeldud. Alusnahapoolne külg,  recto, oli reeglina sametisem, pehmem kui karvkattepoolne külg, verso (Recto and verso, 23.03.2016).

Pärgamendilehed volditi kokku nii, et vastakuti satuksid lehtede karva- või lihapooled. Köitmisel murti nahast kindlate reeglite järgi välja lõigatud pärgamendilehed (ill 3) pooleks kahest lehest ja neljast leheküljest koosnevaks poognaks (bi-folio). Pooleks murtud pärgamendilehtede veelkordsel kokkumurdmisel saadi neli lehte ja kaheksa lehekülge (quarto). Veelkordsel kokkumurdmisel saadi kaheksa lehte ja kuusteist lehekülge (octavo), mis oli levinud märkmikuformaat vanadel roomlastel.

Eesti vanimad säilinud koodeksid on pärit 13.–14. sajandist (T. Kala, Käsikirjaline raamat Eestis, 2008).

Pärgamendist üksiklehti kasutati algselt vaid tekstide mustandite ja ajutiste märkmete jaoks. Riikluse arenedes muutus üha valdavamaks oluliste dokumentide vormistamine üksiklehtedele. Vanimad pärgamendil dokumendid, aastast 22 eKr, on leitud Avromanist, Kurdistanist (23.03.2016),.

Euroopaliku riikluse arengu üheks tähtsamaks dokumendiks peetakse täielikult säilinud dokumenti Magna Carta aastast 1215 (ladina keeles „suur paber“)(23.03.2016).

Eesti vanim pärgametdokument on aastast 1237 ja see asub Tallinna Linnaarhiivis (TLA.230.1-I.2) (Ill. 4).

Üheleheliste dokumentidena vormistatud pärgamendil on recto- ja verso-pool sageli erinevalt töödeldud ja visuaalselt hästi eristatavad.

Dokumente hoiti enamikel juhtudel kokkuvoldituna. Sel põhjusel on ajaloolised dokumendid, erinevalt koodeksiks köidetud pärgamentidest, tugevamalt kahjustatud ja lahti sirutatuna iseloomulikult deformeerunud (Ill 5).

Koodeksi sisuploki lehed vajasid eelnevat ettevalmistust. Kui lehed olid kirjutamiseks ettevalmistatud, st välja lõigatud ning pimsskivi ja kriidiga üle hõõrutud, kinnitati lehed kirjutamislauale (raamile). Kinnitamine toimus läbi servadesse või nurkadesse tehtud torkeaukude. Kirjaveergude ja -ridade paiknevus märgiti pärgamendile mehaaniliselt joonides. Seejärel kirjutatud lehed vormistati koodeksiks. Erandiks olid need koodeksid, kus kokkuköidetud tühjadele lehtedele kirjutati hiljem juurde uusi tekste või mis olidki algselt ette nähtud pikaajalisteks märkmeraamatuteks (Ill 6, 7).

Kokkuvõttes on kahjustuste määratlemisel oluline teada pärgamendi vormistamisest järgmist

  • Pärgamendi vormistamise iseärasustel on oluline osa pärgamendi tunnuste ja kahjustuste määratlemisel.
  • Kaante vahele köidetud pärgament säilib paremini kui üksiklehtena vormistatud pärgamendid.
  • Köitena vormistatud pärgamendi kahjustustest parema ülevaate saamiseks tuleb kahjustusi analüüsida kokkuvolditud pärgamentlehtede e poognate kaupa.