René Larseni (Royal Danish Academy of Fine Arts, Schools of Architecture, Design and Conservation in Copenhagen) arvates on IDAP-projekti (EU FP5 programm aastatel 2001–2005) tulemusena selgunud, et eelneva 30 aasta konserveerimisviisid on teinud pärgamendile rohkem halba kui head. Tänaseks on Euroopa kümnete riikide mäluasutused kriitiliselt üle vaadanud senise konserveerimispraktika. Paljud senised põhimõtted on kehtetuteks tunnistatud ja kardinaalselt on muudetud pärgamentide konserveerimise metoodikat ja säilitamise reegleid. Pärgamentide säilitamise uue lähenemisviisi aluseks on eelkõige kollektsioonide seisundi süstemaatiline diagnoos, konserveerimise korraldamisel tööde prioritiseerimise vajadus, konserveerimise metoodikate valik vastavalt seisundile ja uuringute tulemustele. 21. septembri 2011. aasta Rooma seminaril „Science and Cultural Heritage in European Training“ kokkuvõttega pärgamendi konserveerimise ja konservaatorite koolituste teemal esinenud René Larsen märkis teadusliku lähenemisviisi kiirema kasutuselevõtu vajadust pärgamendi konserveerimisel. Vaatamata viimastel aastatel läbi viidud IDAP-projekti tulemusi tutvustavatele koolitustele ja uutele diagnostilistele abivahenditele jõuavad uuringute tulemused sageli aeglaselt mäluasutuste käsitööl põhineva praktilise konserveerimise argipäeva. Selleks, et arendada praktilises konserveerimises teadmistepõhist lähenemist on Eroopa Liidu rahastusel konservaatorite koolitused toimunud juba alates 2005. aastast. Viimane neist leidis aset 2012. aastal (projekt MEMORY). Lähtudes sellest, et varasemad pärgamentide töötlemise viisid (enne 2000. aastat kasutatud) võisid pärgamendile halvasti mõjuda, on soovitatav erilise tähelepanuga üle vaadata kõik seni konserveeritud pärgamendid ja hinnata nende seisundit.

Ülevaate saamiseks pärgamendi töötlemise viisidest vaadeldakse konserveerimise praktikat lääneriikides ja Eestis eraldi. Pärgamentide konserveerimist Eestis aastatel 1960–2007 eri mäluasutustes on vaadeldud kokkuvõtvalt, lisaks on kirjeldatud Tallinna Linnaarhiivis aastatel 2010–2012 pärgamentide digimise projekti käigus kasutatud konserveerimisvõtteid. Hea ülevaate pärgamendi konserveerimisest Venemaal kuni aastani 1990 saab Eesti konservaatorite publikatsioonide põhjal (1, 3).

Publikatsioonidest selgub, et lääneriikides ja Venemaal kasutatud pärgamendi konserveerimise põhimõtted on olnud küllatki erinevad. Märkimisväärne on pärgamendi konserveerimisel kasutatud materjalide, töövahendite ja töötlemisviiside rohkus viimase enam kui poole sajandi jooksul.

Eestis oli pärgamendi konserveerimine oma algusaastatel, kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel, tugevalt mõjutatud Vene koolkonna poolt, see erines aga oluliselt lääneriikide tolleaegsetest põhimõtetest. Lääneriikides kasutati pärgamendi keemilist töötlemist oluliselt vähem. Eestis kasutati ka lääneriikide varajasi praktilisi kogemusi. Nii näiteks teadaolevalt vanim Eestis kasutatud retsept pärineb aastast 1898, F. G. Lonchamp, „Tanniinilahuse retsept pärgamentkäsikirjade elustamiseks“. V. Nagel, 1976, lk 129–150.

Ülevaade pärgamendi konserveerimisest välismaal

Lääneriikides olid kahekümnenda sajandi seitsmekümnendatel enamkasutatavad järgmised pärgamendi töötlemise viisid, mida kasutati vastavalt vajadusele ja pärgamendi seisundile.

1. Puhastamine (ingl cleaning). Eemaldati bioloogiline mustus, pinnamustus, liimijäägid jt kuhjatised pärgamendi pinnalt.
2. Eelnevate paranduste kõrvaldamine (ingl removal of previous restorations).
3. Pärgamendi tugevdamine (ingl consolidation of media, consolidation of degraded parchment).
4. Märgtöötlemine lahustega (ingl solvent treatments).
5. Pleegitamine (ingl bleaching).
6. Niisutamine (ingl humidification).
7. Pehmendamine (ingl lubrication of horny, desiccated parchment softening and straightening).
8. Lokaalsed töötlused (ingl local treatment).
9. Niisutatud pärgamendi kuivatamine (ingl flattening, drying).
10. Parandamine (ingl mending).
11. Pärgamendi toestamine (ingl lining, lamination).
12. Sirutamine (ingl tensioning at the edges or vacuum suction table flattening).
13. Pressimine (ingl flattening under pressure).
14. Desinfitseerimine (ingl desinfection).

Sellise töötlusviiside liigituse (AIC Wiki) kohaselt võis iga toiming omakorda sisaldada kuni kümmekond erinevat töötlemise varianti. Iseloomulikuks kõigile pärgamendi töötlemisviisidele oli see, et konserveerimisel kasutati palju märgtöötlust ja palju erinevaid keemilisi lahuseid. Töötlemisviiside valikul lähtuti sel ajal levinud põhimõttest, et peale konserveerimist peab pärgamendi pind olema hele, ilma oluliste plekkideta ja võimalikult tasapinnaline. Siledapinnalise pärgamendi saamiseks kasutati töötlemisi erinevate vesilahustega ja pikaajalist pärgamendi märgade kompresside vahel surve all hoidmist.

90ndatel aastatel toimusid lääneriikides suured muutused pärgamendi konserveerimisel: eelistama hakati kuivi töötlusviise, vesilahuste kasutamist piirati ja loobuti sellistest tegevustest nagu pleegitamine, plekkide eemaldamine.

Uued materjalid (Wishab puru ja käsn, Dry Cleaning Sponge, Goretex, Hollytex, Sympatex, Mylar jt.) võimaldasid pärgamenti vähemkahjustavalt puhastada ja konserveerida.

21. sajandil on pärgamendi säilitamisel põhimõtteks konserveerida pärgamenti minimaalselt. Sageli piirdutaksegi pärgamendi ettevalmistamisega digimiseks. Sel puhul kasutatakse pinna kuivpuhastust, lokaalsete murdekohtade sirutamist ja erinevaid viise pärgamendi terviklikkuse tagamiseks (tindi kinnitamine, pärgamendi toestamine, vajadusel parandamine). Rohkem ressurssi panustatakse objekti seisundi ja konserveerimisprotsessi dokumenteerimisele, kollektsioonide säilitamisele ja digimisele. Digimisele kulutatud ressurss tuleb sellisel viisil kasuks nii kasutajatele kui tagab ka originaalide parema säilimise.

Tänane digimistehnika võimaldab luua kvaliteetseid kujutisi (tagatiskoopiaid) ka juhul, kui pärgamendi pinda ei ole võimalik konserveerimisel lõplikult sirutada. Digimisel on võimalik teravustamist ja skannimisaega muuta selliselt, et sügavusteravuste seadete ulatus on 2,5–3 cm. See aga tähendab, et isegi juhul, kui skannimisel pärgamendi tasapinnalisus erineb üle üriku pinna ligi 3 cm, on võimalik saada kõrge eraldusvõimega (6,3 joont/mm) ja teksti kõrge loetavusega digikujutisi.

Kirjandus ja internetiallikad:

• Christopher C. Wood. Conservation treatments for parchment documents. Journal of the Society of Archivists, Volume 16, Issue 2, 1995.
• Conservation of Leather and Related Materials. M. Kite, R. Thomson. Oxford, 2006.
• AIC Wiki, 24.03.2016
• Abigail B. Quandt. Recent Developments in the Conservation of Parchment Manuscripts, The American Institute for Conservation, vol. 15, 1996. http://cool.conservation-us.org/coolaic/sg/bpg/annual/v15/bp15-14.html, 29.03.2016

Ülevaade pärgamentide konserveerimisest Eestis

Pärgamendi töötlemisviise nimetati Eestis analoogselt lääneriikides kasutatavate viisidega. Iga töötlemisviisi puhul aga võisid kasutatud töövõtted olla teatud perioodidel küllatki erinevad võrreldes lääneriikides kasutatutetega. 1969. aastaks oli pärgamendi konserveerimisel Eestis enamlevinud 14 töötlusviisi (vt loetelu allpool ja 1. tabelit). Töötlemisviiside valik sõltus pärgamendi seisundist.

1. Puhastamine, märg- ja kuivpuhastus (ingl cleaning).
2. Eelnevate paranduste kõrvaldamine (ingl removal of previous restorations).
3. Pärgamendi tugevdamine, tekstide kinnitamine (ingl consolidation of media, consolidation of degraded parchment).
4. Märgtöötlemine lahustega (ingl solvent treatments).
5. Pleegitamine (ingl bleaching).
6. Niisutamine (ingl humidification).
7. Pehmendamine (ingl lubrication of horny, desiccated parchment softening and straightening).
8. Lokaalsed töötlused (ingl local treatment).
9. Niisutatud pärgamendi kuivatamine (ingl flattening, tensioning, drying).
10. Parandamine (ingl mending).
11. Pärgamendi toestamine (ingl lining).
12. Sirutamine (ingl flattening, tensioning).
13. Pressimine (ingl pressing).
14. Desinfitseerimine (ingl desinfection).

Ülevaade töötlemise viiside kasutamisest Eesti eri asutustes on esitatud tabeli kujul. Ristikesed tabelis näitavad, milliseid töötlusviise (neljateistkümnest ülalmainitust) kasutati refereeritud allikates. Selgituste lahtris on lisatud täpsustused algallikate põhjal.

Tabel 1. Ülevaade Eestis kasutatud pärgamendi töötlemisviisidest.

Kokkuvõte pärgamendi konserveerimisest Eestis

Ülevaates (9) toodud eesti konserveerimise ajaloo põhjal võib öelda, et alates 1950-ndate teisest poolest suurenes huvi raamatute ja sealhulgas ka pärgamendi restaureerimise vastu. Esimene restauraatori ametikoht (Liidia Noodla) Tartu Ülikooli Raamatukogus loodi 1957. aastal.

1976. aastal avaldatud L. Noodla, V. Nageli artiklites (3) toodud andmete põhjal, oli 1970-ndate alguseks TÜ Raamatukogus restaureeritud ja konserveeritud 39 pärgamentköidet ja 24 pärgamentkäsikirja.

Aastatel 1960-1990 omandasid eesti restauraatorid pärgamendiga töötamiseks oskusi põhiliselt Moskvas, Leningradis ja Vilniuses (NSVL Keskraamatukogu, Leningradi TA dokumentide konserveerimise ja restaureerimise labor, Saltõkov-Štšedrini nim. Riiklik Avalik raamatukogu, Vilniuse Ülikooli Raamatukogu).

Sel perioodil oli pärgamendi konserveerimise vene koolkonnal suur mõju eesti konservaatoritele (1,4). Kui palju neid oskusi eesti erinevates asutustes kasutati, on raske hinnata, sest tolleaegsed restaureerimisprotokollid on kahjuks puudulikud ning liiga üldsõnalised. Osa õpitud kogemustest juurutati Eestis ja neid omandatud praktilisi oskusi kasutati eesti konservaatorite poolt veel aastakümneid hiljemgi. Mõnda nendest töötlustest kasutati veel jätkuvalt sel sajandilgi (näiteks, lanoliinkreemi kasutamine pehmendamiseks, pressis kuivatamine).

Kokkuvõte ligi kahekümne aasta pikkusest pärgamendi konserveerimise praktikast Eestis, koos konserveerimisel kasutatud retseptidega, on esitatud metoodilises juhises (13).

Olulisemad nendest Venemaal omandatud oskustest, mida eesti konservaatorid kasutasid, olid seotud järgmiste pärgamendi töötlusviisidega:

• puhastamine pehme kummi või värske saia puruga.
• niisutamine 10% karbamiidilahusega ja lanoliinemulsiooni seguga, destilleeritud veega niisutamine filterpaberite vahel pressis.
• tugevdamine zelatiinliimiga.
• pehmendamine 5% ja10% karbamiidilahusega, 2% spermatseetemulsiooniga, munaemulsiooniga (koostisega: õllevirre, maarjajää, keedusool, oliivõli, munakollane, tümool).
• värvide kinnitamine želatiini või 3% metüülpolüamiidilahusega karbamiidilahuses.
• teksti kinnitamine 96% etüülalkoholiga või ПФЭ 2/10 (polüamiidliimi 20-30% piirituse lahus).
• parandamine pikakiulise paberi, heleda kondensaatorpaberi, pärgamendi ja nahaga. Liimimiseks nisujahukliister, pärgamendiliim (koostisega: ПВС 7%: polüvinüülalkohol, vesi, glütseriin) või metüülpolüamiidliim (ПФЭ).
• kustunud tekstiga käsikirjade töötlemine nõrgas tanniinilahuses.
• plekkide eemaldamine oblikhappega.
• sirutamine niisutades pärgamenti lahjendatud etüülalkoholi vesilahusega kompressides klaaside vahel pressides.
• kuivatamine raamil raskustega pingutades (seda tehti juhul kui pärgament oli füüsiliselt terve) 1-2 päeva ja seejärel filterpaberite vahel pressis (7-10 päeva).
• kriidi väljasadenemise korral kasutati pärgamendi pesemisel pinna töötlemist peale pehmendamist laste hambapulbri, talgi või kriidipulbriga.

Alates 1990ndate aastate teisest poolest osalesid eesti konservaatorid pärgamendi konserveerimise koolitustel Lääne-Euroopas: Reet Brido 1996. aastal Soomes (Vantaas juhendas kursust D. Collins Cambervelle’i kunstikolledžist), Eve Keedus 2000, 2005, 2013. aastal Taanis, Sille Feldberg aastatel 2011–2012 Austrias, Hornis Jiri Vnouceki  ja Rene Larsseni korraldatud kursusel, vt pärgamendi näidisvalmistamine (PDF) ja koolitusprogramm.

Tänu koolitustel omandatud teadmistele muutusid pärgamendi töötlusviisid: puhastamisel hakati eelistama kuivtöötlemist, kasutatavates vesilahustes viidi vee sisaldus miinimumini, kasutati pigem lokaalseid kui üle pinna lahustega töötlemist, kuivatamisel loobuti pressides kuivatamisest ja eelistati pärgamendi isesirutumist. Uued materjalid (Goretex, Hollytex, Sympatex, Mylar jt.) võimaldasid pärgamenti vähemkahjustavalt konserveerida (8,10).

Ajalooarhiivis määrati esmakordselt kindla metoodika järgi pärgamentürikute seisund ja analüüsiti nende tulemuste põhjal kogu pärgamentürikute kollektsiooni säilivust, pakendati kõik säilitusümbristesse ja hoiustati vastavalt EVS- ISO 112799: 2003 nõuetele (10).

Euroopas läbiviidud pärgamendi säilitamise arendusprojekti (IDAP projekt, EU FP5 programm aastatel 2001- 2005) tulemused ja neid tulemusi tutvustavad koolitused aitasid paremini aru saada pärgamendi omadustest, ajalooliste pärgamentide konserveerimise piiratud võimalustest ja säilitamise reeglitest. Arendusprojekti tulemusena on muutunud pärgamendi seisundi määramise ja dokumenteerimise metoodika. Metoodilisi soovitusi seisundi määramiseks, dokumenteerimiseks, konserveerimiseks ja säilitamiseks on aastatel 2005-2012 publitseeritud mitmetes IDAP projekti väljaannetes.

1. Nagel.V. Nahk- ja pärgamentköidete restaureerimisest, Raamat -aeg ja restaureerimine, lk.92-110, 1969.
2. Ennistatud kultuuriväärtusi, lk.12-13, Tartu, 1971.
3. Ennistatud kultuuriväärtusi, lk.6-12, Tartu, 1976.
4. V. Nagel, Pärgamentürikute ja -köidete konserveerimine,.lk.129-150, Raamat-aeg-restaureerimine, III, 1976.
5. A. Pikat, E.Valk-Falk, Pärgamentürikud ja nende konserveerimine,.lk.16, Renovatum anno 1989.
6. E.Valk-Falk, Koka sellitunnistus, Renovatum anno 1990.
7. E.Valk-Falk, Nahk ja köitetehnoloogia. Renovatum anno 1992.
8. R.Brido, Pärgamentürikute ja pitserite konserveerimisest lk.20-23. Renovatum anno 1997.
9. E.Valk-Falk, Tagasivaade eesti restaureerimistegevuse lähiminevikku. lk.57-59, Renovatum anno 2002.
10. E.Keedus, Pärgamendikollektsiooni konserveerimine ja säilitamine Ajalooarhiivis. Magistritöö. Tartu 2006.. 28.03.2016
11. R.Haljasmäe, TLÜARi baltika osakonna hälltrükiste konserveerimismeetodid ja tulem viimasel kolmel kümnendil, Mälu, lk.2268, 2011.
12. EK Kanuti konserveerimisprotokollid aastatest 1987-2007.
13. Pärgamentürikute ja -köidete konserveerimine ja restaureerimine. Metoodiline kiri. Vastutav toimetaja V. Klement, Tallinn 1985.

Lisalugemist

• Christopher C. Wood. Conservation treatments for parchment documents. Journal of the Society of Archivists, Volume 16, Issue 2, 1995.
• Conservation of Leather and Related Materials. M. Kite, R. Thomson. Oxford, 2006.
• AIC Wiki, 24.03.2016
• Abigail B. Quandt. Recent Developments in the Conservation of Parchment Manuscripts, The American Institute for Conservation, vol. 15, 1996. http://cool.conservation-us.org/coolaic/sg/bpg/annual/v15/bp15-14.html, 29.03.2016