Pärgamendi konserveerimine

René Larseni (Royal Danish Academy of Fine Arts, Schools of Architecture, Design and Conservation in Copenhagen) arvates on IDAP-projekti (EU FP5 programm aastatel 2001–2005) tulemusena selgunud, et eelneva 30 aasta konserveerimisviisid on teinud pärgamendile rohkem halba kui head. Tänaseks on Euroopa kümnete riikide mäluasutused kriitiliselt üle vaadanud senise konserveerimispraktika. Paljud senised põhimõtted on kehtetuteks tunnistatud ja kardinaalselt on muudetud pärgamentide konserveerimise metoodikat ja säilitamise reegleid. Pärgamentide säilitamise uue lähenemisviisi aluseks on eelkõige kollektsioonide seisundi süstemaatiline diagnoos, konserveerimise korraldamisel tööde prioritiseerimise vajadus, konserveerimise metoodikate valik vastavalt seisundile ja uuringute tulemustele. 21. septembri 2011. aasta Rooma seminaril „Science and Cultural Heritage in European Training“ kokkuvõttega pärgamendi konserveerimise ja konservaatorite koolituste teemal esinenud René Larsen märkis teadusliku lähenemisviisi kiirema kasutuselevõtu vajadust pärgamendi konserveerimisel. Vaatamata viimastel aastatel läbi viidud IDAP-projekti tulemusi tutvustavatele koolitustele ja uutele diagnostilistele abivahenditele jõuavad uuringute tulemused sageli aeglaselt mäluasutuste käsitööl põhineva praktilise konserveerimise argipäeva. Selleks, et arendada praktilises konserveerimises teadmistepõhist lähenemist on Eroopa Liidu rahastusel konservaatorite koolitused toimunud juba alates 2005. aastast. Viimane neist leidis aset 2012. aastal (projekt MEMORY). Lähtudes sellest, et varasemad pärgamentide töötlemise viisid (enne 2000. aastat kasutatud) võisid pärgamendile halvasti mõjuda, on soovitatav erilise tähelepanuga üle vaadata kõik seni konserveeritud pärgamendid ja hinnata nende seisundit. Ülevaate saamiseks pärgamendi töötlemise viisidest vaadeldakse konserveerimise praktikat lääneriikides ja Eestis eraldi. Pärgamentide konserveerimist Eestis aastatel 1960–2007 eri mäluasutustes on vaadeldud kokkuvõtvalt, lisaks on kirjeldatud Tallinna Linnaarhiivis aastatel 2010–2012 pärgamentide digimise projekti käigus kasutatud konserveerimisvõtteid. Hea ülevaate pärgamendi konserveerimisest Venemaal kuni aastani 1990 saab Eesti konservaatorite publikatsioonide põhjal (1, 3). Publikatsioonidest selgub, et lääneriikides ja Venemaal kasutatud pärgamendi konserveerimise põhimõtted on olnud küllatki erinevad. Märkimisväärne on pärgamendi konserveerimisel kasutatud materjalide, töövahendite ja töötlemisviiside rohkus viimase enam kui poole sajandi jooksul. Eestis oli pärgamendi konserveerimine oma algusaastatel, kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel, tugevalt mõjutatud Vene koolkonna poolt, see erines aga oluliselt lääneriikide tolleaegsetest põhimõtetest. Lääneriikides kasutati pärgamendi keemilist töötlemist oluliselt vähem. Eestis kasutati ka lääneriikide varajasi praktilisi kogemusi. Nii näiteks teadaolevalt vanim Eestis kasutatud retsept pärineb aastast 1898, F. G. Lonchamp, „Tanniinilahuse retsept pärgamentkäsikirjade elustamiseks“. V. Nagel, 1976, lk 129–150.