Nahk ja pärgament kirjutusmaterjalide ajaloos

Pärgamendi kui kirjutusmaterjali valmistamise ja kasutamise ajalugu on tihedalt seotud inimteadvuse ja kirjutamiskultuuri arenguga. Nahk, loomset päritolu materjal on olnud inimkonna ajaloos erakordse tähtsusega. Tuhandete aastate jooksul on kasutatud loomadelt nülitud nahka väga erinevatel eesmärkidel: ehitusmaterjalina, riietusena, olmeesemetena, ehetena, muusikariistadena, tööriistadena, rituaalsete esemetena, kirjutusmaterjalina jpm. Nii kuidas arenesid naha töötlemise oskused, sedavõrd laienes ka naha kasutusala. Naha nülgijad, töötlejad ja parkalid on olnud läbi eri tsivilisatsioonide lugupeetud ja ühiskondlikult tunnustatud meistrid. Nii näiteks peetakse naha parkimist inimkonna ajaloos esimeseks tööstuslikuks tootmisprotsessiks. Naha laia kasutusala tingis see, et

  • tegemist on suure pindalaga lehtmaterjaliga; suurte loomade puhul võib naha pindala ulatuda mitme ruutdetsimeetrini;
  • kiuline struktuuriga nahk muutub töötlemisel painduvaks ja mehaaniliselt tugevamaks;
  • nahk on hea soojust ja tuult isoleeriv materjal;
  • töödeldud nahal paranes vastupidavus vees, mis lubas nahka kasutada veesõidukite ja veeanumate valmistamiseks;
  • töötlemisel oli võimalik saada erineva paksuse, painduvuse, pinnaomaduste ja värvusega materjali.

Naha töötlemise oskused kujunesid aastasadade jooksul. Esimesed kirjeldused naha parkimisviiside kohta loomsete (üdi, ajud jt rasvkoed) ja taimsete (lehed, juured, puukoor) parkainetega ulatuvad Babüloonia ja Egiptuse tsivilisatsiooni perioodi, aastaisse 2000–1600 eKr. Alates sellest perioodist on nahaparkimise oskused aastasadade jooksul küll aeglaselt, aga siiski pidevalt täiustunud. Naha töötlemine saavutas täiuslikkuse Kreeka-Rooma perioodiks, ca 2. sajandiks eKr. Kasutati taimparki. Selleks ajaks omandatud põhilised naha töötlemise viisid jäid püsima sajandeiks. Suured muutused tehnoloogias hakkasid toimuma alles 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.

 

Töödeldud naha kasutamine kirjutusmaterjalina ulatub Egiptuses vaaraode IV dünastia perioodi, aastaisse 2550–2450 eKr. Vanimad säilinud fragmendid tekstidega naharullidest ongi pärit sellest ajastust. Kairo ja Briti muuseumis säilitatavad tekstidega naharullide fragmendid on pärit XII dünastia perioodist, aastaist 1990–1777 eKr.

Need leiud on haruldased ka sellepärast, et tol perioodil ei olnud nahk Egiptuses üldkasutatav kirjutusmaterjal, põhiline kirjutusmaterjal oli papüürus. Vanimad selle regiooni tekstidega papüürusrullid on dateeritud ca 2400. aastaisse eKr, kõige hilisem leid aga aastasse 1082. Kõige laiema levikualaga oli papüürus ajavahemikul 400. aastaist eKr kuni 6. sajandini. Sel perioodil levis papüüruse kasutamine Egiptusest ka Kreeka-Rooma aladele. Papüüruse kasutamine kirjutusmaterjalina Euroopas asendus pärast 200. aastaid eKr pärgamendi ja 12. sajandil paberi kasutuselevõtuga.

Erinevalt Egiptuse regioonist, kus peamine kirjutusmaterjal oli papüürus, kuna seda oli toorainena rikkalikult saadaval, kujunes teistes Lähis-Aasia piirkondades (Süüria, Pärsia), Kreeka-Rooma aladel ja Palestiinas papüüruse kõrval põhiliseks kirjutusmaterjaliks nahk, seda kuni pärgamendi massilise valmistamise alguseni alates 2. sajandist eKr. Nahka (savitahvlite kõrval) kasutasid ka babüloonlased ja assüürlased.

Vanimad säilinud tekstid, milles kirjeldatakse härja toornaha töötlemist, on pärit Egiptuse ja sumerite hilistsivilisatsioonde perioodist. Härjanaha parkimisel kasutati parkainetena jahu, õlu, veini, tammetõrusid, härjarasva, kustutatud lupja. Teine tekst sellest perioodist kirjeldab kitsenaha parkimist, mispuhul parkainetena kasutati kitsepiima, jahu, õli, kitserasva, kustutatud lupja, greibimahla, galluspähkleid.

Nahatöötlemise oskuste täiustamine ei kõrvaldanud aga puudusi, mis ilmnesid nahale kirjutamisel. Olulisim puudus nahal kui kirjutusmaterjalil oli see, et kuivamisel tõmbus nahk kokku ja pinnale tekkisid kortsud. Tekst kas koorus koos naha pindmise kihiga maha või muutus kokkutõmbunud, kortsulise naha pinnal halvasti loetavaks. Suur muutus naha kirjutusmaterjaliks töötlemisel toimus Kreeka-Rooma hellenistlikul ajastul 4. sajandil eKr. Muutused olid seotud kultuuri ja teaduse kiire arenguga sel perioodil.

Suhtelisel suurel territooriumil toimus eri rahvusgruppide, Kreeka ja Lähis- ning osaliselt Kesk-Ida rahvaste kultuuride süntees. See oli segakultuur, mille ühine alus oli Kreeka klassikalise perioodi kultuur. Hellenism oli aastasadade jooksul regioonis kogunenud teadmiste süstematiseerimise aeg. Kõik see tingis kultuuri kõrge arengu mitmes eluvaldkonnas: filosoofias, meditsiinis, astronoomias, matemaatikas jne. Sel perioodil toimus oluline teaduse iseseisvumine, teadus hakkas eralduma filosoofiast. Esile kerkisid teadlased nagu Eukleides, Arhcimedes ja teised. Toimus tormiline tehnika areng. (Maailma ajalugu, 2015. Toimetaja Seppo Zetterberg.)

Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduskeskused ja raamatukogud. Eriti tähtsad kultuuri- ja teaduskeskused olid Aleksandria Egiptuses, Pergamon ja Antiookia Orontese ääres. Kirjanduslikud ja teadustekstid muutusid pikemaks ja keerulisemaks ning vajadus hea, õhukese ja sileda pinnaga rulli keeratava kirjutusmaterjali järele kasvas.

Koos majandusliku tõusuga kaasnes sõjalise ja poliitilise võimsuse kasv. Hellenistlike riikide lühiajaline majandustõus 3. sajandil eKr asendus peagi üha süveneva poliitilise ja majandusliku kriisiga.

Samaaegselt hellenistlike riikide langusega muutusid üha võimsamaks nende lääne- ja idanaabrid: Rooma Itaalias ja Partia despootia Iraanis. Algas sõdade (Rooma-Makedoonia sõjad) ja valitsejatevaheliste tülide periood.

146. a eKr purustati roomlaste poolt Ahhaia liidu suurim linn Korintos. Seda peetakse ka aastaks, mil Kreeka kaotas oma iseseisvuse ja langes Rooma ülemvõimu alla. 1. sajandil vallutasid roomlased ka Süüria ja Egiptuse. Egiptuse ühendamist Rooma riigiga 30. a eKr loetakse hellenismiajastu lõpuks.

Vana-Rooma kirjaniku ja haritlase Marcus Terentius Varro (116–27 eKr) ülestähenduste kohaselt (vt Pliny, Natural History, Book XIII, passage XXI) viis rivaliteet Egiptuse kuninga Ptolemaiose ja Pergamoni kuninga Eumenes II (197–158 eKr) vahel selleni, et kui asuti laiendama Pergamoni raamatukogu ja selleks otstarbeks oli vaja osta Egiptusest suures koguses papüürust, siis Egiptuse kuningas Ptolemaios keelas papüüruse ekspordi Pergamoni. Pergamonis oldi jätkuvalt sunnitud kasutama nahka kirjutusmaterjalina. Olukord tingis vajaduse täiustada naha töötlemist. Nii hakatigi sel perioodil nahkade töötlemisel massiliselt kasutama Pergamonis uut, täiustatud naha töötlemisviisi, mis muutis oluliselt paremaks naha kui kirjutusmaterjali omadused. Kui seni oli kasutatud kirjutamiseks taimpargitud nahka, siis uue töötlemisviisi puhul töödeldi nahka ilma parkimist kasutamata. Kirjutusmaterjali kvaliteedi kindlustas hoolikas nahkade valik enne töötlemist ning reeglite ja protseduuride etappide täpne järgimine naha töötlemisel. Oluline oli kustutatud lubja mitmekordne kasutamine (enne ja pärast karvade eemaldamist), sellele järgnesid hoolikad pesemised töötlemisjääkidest vabanemiseks. Järgnev mitmekordne naha mõlemapoolne kraapimine oli vajalik, et muuta see õhemaks ja ühtlasemaks.

Lisaks kraapimisele võeti naha õhendamiseks ja pindmise kihi eemaldamiseks kasutusele lõhestamine (ingl splitting). Märg nahk pingutati kuivatusraamile, mis töötas samal ajal ka venitusraamina. Kuivamise käigus nahka jätkuvalt õhendati, seejuures nahka pidevalt pingutades. Mida pikema aja jooksul venitamine toimus ja mida ühtlasemalt nahka kõikidest servadest pingutati, seda ühtlasem ja kvaliteetsem tulemus saadi. Enne lõplikku kuivamist hõõruti niisket pinda kriidi- ja pimsipulbriga, et muuta pind siledamaks ja tinti paremini siduvaks.

Selliselt töödeldud nahk sai oma nimetuse töötlemise asukoha, Pergamoni linnriigi (täna Bergama, Türgi) järgi. Kreeka ja ladina keeles on pärgamendi otsetõlge „pärineb Pergamonist“.

Tehnoloogia andis väga häid tulemusi, ühtlase paksusega painduv õhuke pärgament oli kergelt rullitav ja naha pinna mõlemapoolne töötlemine ning lõppviimistlemine võimaldas kirjutada teksti mõlemale (recto, verso) poolele (http://en.wikipedia.org/wiki/Codex). See suurendas oluliselt pärgamendi eeliseid papüüruse ees ja muutis pärgamendi Euroopa alal alates 3. sajandist põhiliseks kirjutusmaterjaliks.

Pärgamendil oli võimalik teksti parandamiseks maha lihvida ja kahepoolse tekstiga pärgamentlehti oli võimalik kokku köita, mis oli samuti suur eelis papüürusega võrreldes. Mitte vähem tähtis oli seegi, et pärgamenti sai kasutada kirjutusmaterjalina regioonides, kus papüürust ei kasvatatud.

8. sajandist eKr pärit ja pärgamendilaadselt töödeldud kaamelinaha fragmendid, mida on leitud Hebroni (täna Jordaania) aladelt, näitavad, et katseid toornahast pärgamenti valmistada tehti juba enne Pergamoni mujalgi.Pergamonile arvatakse aga kindlalt kuuluvat kõrgekvaliteedilise pärgamendi massilise valmistamise ja kasutuselevõtu au ja kuulsus.

Töödeldud naha esialgne nimetus lad memranae asendus hiljem nimetustega repyapsivi, charta (õhuke leht) e pergamena. Sellest tuletati hilisemalt ingl parchment, pr parchemin, eesti pärgament.

Pärgamendi sünonüümina on kasutusel ka nimetus vellum. Vellumiks nimetati algselt pärgamenti, mille toornahk oli saadud sündimata või vastsündinud vasika või talle nahast. Hiljem on selle nimetuse kasutusala laienenud ja vellum tähendab kõrgekvaliteedilist, kahepoolselt töödeldud vasikanahast pärgamenti. Vellum oli reeglina õhem kui tavaline pärgament. Vellum oli põhiline materjal varajaste (2.–12. sajand) käsikirjaliste köidete (koodeksite) valmistamisel.

Ligi 400 aastat vormistati pärgamenti kui kirjutusmaterjali kõrvuti nii rullidena kui köidetuna koodeksiks. Pidevalt suurenev nõudlus kirjutusmaterjali järele tingis juba alates 6. sajandist pärgamendi valmistamisel mõningase kvaliteedilanguse.

Alates 4. sajandist hakkas vormistamisel domineerima koodeks, tänapäevases mõistes käsikirjalise tekstiga köidetud raamat. Raamatu vormi muutusi ajaloos on põhjustanud nii inimteadvuse areng kui ka kirjutusmaterjalide areng.

Kõige üldisemas mõttes käsitletakse raamatut inimkonna ajaloos kui kirjutatud või trükitud arvestamisväärse pikkusega tekstiga avalikuks kasutamiseks mõeldud vormi, mis on teostatud materjalidele, mis on piisavalt kerged ja tugevad tagamaks tekstide kaasaskantavuse ja käsitsemise. Raamatu kui teksti esitlemise vormi esmane ülesanne on olnud teabe vahendamine inimeste vahel. Raamat on läbi aegade olnud inimestevahelise kommunikatsiooni instrument (14.10.2017), babüloonlaste savitahvlid, egiptlaste tekstid papüürusrullidel, pärgamendist koodeksid, köidetud tekstid paberil, mikrofilmid, e-raamatud ja muud tekstide esitamise viisid on käsitletavad inimkonna ajaloos raamatu erinevate vormidena. Selles kontekstis on pärgamendi kasutuselevõtus kirjutusmaterjalina ääretult suur roll raamatu kui vormi kujunemisel ajaloos: rullist kuni köiteni (raamatuni).

Pärast 12. sajandit, kui pärgamenti kasutati kõrvuti paberiga, säilis pärgamendil haruldase ja vastupidava materjali maine. Nii näiteks muutus õhuke, painduv pärgament oluliseks moetrendiks käsikirjaliste, rikkalikult illustreeritud ja kulla ning hõbedaga kaunistatud käsikirjaliste köidete valmistamisel. Trend jätkus läbi kogu keskaja ja ka hiljem, pärast trükikunsti leiutamist. Veel 16. sajandilgi valmistati olulisi ja rikkalikult illustreeritud raamatuid trükituna pärgamendile. Soovid tingisid ka sageli vajaduse uute töötluste väljamõtlemiseks. Nii näiteks patentis 1780. aastal Edwards of Halifax läbipaistva pärgamendi valmistamise tehnoloogia. Läbipaistvus saavutati mitte ainult venitamise ja mahalihvimisega, lisaks töödeldi alumist poolt potasega (KCO3).

16. sajandiks oli paber küll juba Euroopas levinuim materjal (Bo Rudin, Making Paper. Sweden, 1991) dokumentide vormistamisel, kuid pärgamendi valmistamise oskus ja pikaajalise säilivuse hea maine kindlustas sellele kirjutusmaterjalile laia leviku tähtsate dokumentide vormistamisel veel sajandeiks ja pärgamendi kasutamise ja modernse tootmise veel tänapäevalgi.