Pärgamendi seisundi analüüs

Allpool on toodud mõned näited kahjustuste andmekogu kasutamise võimaluste kohta seisundi analüüsil aastatel 2010-2012 loodud andmekogude põhjal.

Kahjustuste ja klaasjate alade esinemise ulatuse järgi oli võimalik näiteks kogumit 2306 ürikut jaotada kolme seisundi kategooriasse (Ill. 1.). Andmekogu võimaldas määratleda seisundit ka arvestades nii pärgamentide vanust (Ill. 2).

Erinevatest sajanditest pärit pärgamentide säilivusel on omad iseärasused ja selle teadmine on kasulikuks taustateabeks praktilisel konserveerimisel.

Pärgamendi säilivus võib olla erinev olenevalt pärgamendi ürikuks vormistamise laadist. Nii näiteks ilmnesid erinevused pärgamendi säilivusel kui võrdlesime sarnaselt töödeldud pärgamenti, mis oli vormistatud kas dokumendiks või köidetud koodeksiks. Analüüsi tulemusena selgus, et näiteks 13-15.sajandi pärgament on säilinud paremini köidetes (Ill. 3).

Kasutades ürikute seisundi ja kahjustuste andmekogu on võimalik koostada valimeid analüüsimaks meile huvipakkuvaid küsimusi kollektsiooni säilitamise korraldamiseks.

Nii näiteks selgus analüüsil, et enim levinud kahjustuseks kõigil sajanditel oli erineva päritoluga plekkide esinemine. Plekkidega ürikud moodustasid 68% kogu kollektsioonist. Plekid, olenemata nende päritolust, osutusid olevat tugevas korrelatsioonis pärgamendi degradeerumise e. klaasjate alade esinemisega ja sellest tulenevalt ka ürikute seisundi halvenemisega. Lineaarne korrelatsioonikordaja (p), mis iseloomustab seost (Andmemasin.eu, 24.03.2016) plekkide ja klaasjate alade esinemise vahel, oli vahemikus p=0,7 kuni 0,82, mis viitab plekkide tugevale seosele üriku säiluvusega. See mõju on mõnevõrra väiksem, p=0,55 kuni 0,62 ,nende ürikute puhul, mis on pärit enne 16. sajandit ja mis on kahepoolselt maha lihvitud õhukeseks ja elastseks pärgamendiks, ilma dermise pealmise kihita (grain layer).

Need ürikud, mille pärgamendi valmistamisel oli jäetud eemaldamata dermise pealmine kiht koos karvaaukudega, olid oluliselt halvemas seisundis. Karvaaukude esinemise ja klaasjate alade esinemise vaheline seos oli, p=0,5 kuni 0,7.

Võttes arvesse ülaltoodud korrelatsioone, oli võimalik prognoosida ürikute hulka, mille säilivuse stabiilsus võiks olla tunduvalt suurem (minimaalse säilivusriskiga) võrreldes ülejäänud ürikutega.

Selleks koostati samast andmekogust eraldi valimid minimaalse säilivusriskiga ürikutest sajandite kaupa. Minimaalse säilivusriskiga ürikuteks valiti need ürikud, millel puudusid plekid, bioloogilised kahjustused, klaasjad alad, karvaaugud ja mis olid oma füüsilise terviklikkuse poolest määratletud 1. seisundisse. Minimaalse säilivusriskiga ürikute hulk erinevatel sajanditel on toodud Ill. 4.

Selline analüüs on oluline praktilise konserveerimise vajaduste väljaselgitamiseks ja selleks vajalike ressursside planeerimiseks. Selline hübriidne parameeter, minimaalne säilivusrisk, võimaldas täpsustada seda säilikute kogust, mille puhul võime suurema tõenäosusega prognoosida pärgamendi omaduste kõrgemat stabiilsust. Arusaadavatel põhjustel on minimaalse säilivusriskiga ürikute hulk tunduvalt väiksem kui esimesse seisundisse määratletud ürikute hulk sajandite kaupa.

13. ja 14. sajandist pärit ürikute üllatavalt kõrge säilivuse üheks oluliseks põhjuseks võib lugeda tolle ajani veel sälinud kõrget töökultuuri ja juba 2-3. sajandiks väljakujunenud kvaliteetse pärgamendi valmistamismeetodite jätkuvat kasutamist. Pärgamendi kvaliteedi kindlustas kvaliteetse toornaha valik ja pärgamendi valmistamise protseduurid. Kirjutamiseks ettevalmistatud pärgament oli sel perioodil töödeldud mõlemapoolselt õhukeseks, elastseks materjaliks, mis põhiliselt sisaldas hästisäiluvat kollageenirikast dermaala. Naha õhendamiseks kasutati sageli lõhestamist, kus lõhestamisel eemaldati koos epidermaga ka dermise pealmine karvanääpsude, higi ja rasunäärmetega ala (grain layer). See võimaldas valmistada üliõhukest (kuni 0,05-0,1 mm), ühtlase paksusega (±10-20%) vellumit.

Oluline säilivuse halvenemine 15. sajandi lõpus ja 16. sajandil võis olla otseselt seotud muutustega ürikute valmistamisviisides ja toornahkade valikus. Pärgamendi valmistamise lihtsustamiseks dokumentide tarbeks töödeldi sel perioodil lõplikult vaid üht, kirjutamiseks mõeldud, naha poolt. Lõplikul eemaldati või lõhestati maha vaid epiderma ja alusnaha kiht. Töötlemine muutus lohakamaks, töötlemise mehaanilised vigastused ja pindmise kihi kahjustused ja selle kihi hilisem zelatiinistumine halvendasid tunduvalt pärgamendi säilivust. Pärgament oli selle tulemusena tunduvalt paksem, keemilised omadused naha kogu ulatuses olid erinevad ja paksus tunduvalt ebaühtlusem üle pinna.

Suur plekkide (78%) ja mehaaniliste kahjustuste hulk 16.sajandi pärgamentidel viitavad kaudselt selle sajandi ebastabiilsele ja ajalooliselt keerulisele olukorrale Eesti territooriumil.