Pärgament Tallinna Linnaarhiivi kogudes

Tekst: Tiina Kala

Ürikud ja seadusekogud

Tallinna Linnaarhiivi kogudes leiduvat pärgamenti on aegade jooksul kasutatud väga erinevat laadi tekstide kirjutamiseks. Kindlad eeskirjad selle kohta, millistel juhtumitel pärgamenti kasutada, olid erandlikud. Kirjutusmaterjali valikul lähtuti otstarbekohasusest ja alles seejärel vajadusest esinduslikkuse järele, kuigi tihti olid need kaks omavahel seotud. Kirjutusmaterjalina on Tallinnas või Tallinnale mõeldud dokumentide puhul pärgamenti tarvitatud 13.–19. sajandini. Linnaarhiivi vanim pärgamentdokument, ühtlasi Eesti vanim arhivaal, pärineb aastast 1237 (paavsti legaadi Modena Guillelmuse ürik, millega kinnitati kiriku õigus kinnisvaraannetustele, TLA (Tallinna Linnaarhiiv), f. 230, n. 1-I, s. 2), hiliseim aastast 1870 (Talllinna rae poolt Aleksander von der Pahlenile antud aukodaniku tunnistus, TLA, f. 230, n. 12, s. 4a ).

 

Pärgamenti leidub TLA ürikute (f. 230, n. 1-I),[1] linnade pärgamentkirjade (f. 230, n. 1-II), kutse- ja sünnitunnistuste (f. 230, n. 1-IIIa) ning testamentide kogus (f. 230, n. 1-IIIb). Kui ürikute ning kutse- ja sünnitunnistuste kogu (n. 1-I ja n. 1-IIIa) sisaldab nii paber- kui ka pärgamentarhivaale, siis kahe ülejäänud kogu (n. 1-II ja 1-IIIb) säilikud on eranditult pärgamendil. Üksikuid 15. sajandi pärgamentürikuid leidub ka Mustpeade vennaskonna arhiivis (f. 87, n. 1).

 

Enne trükikunsti kasutuselevõttu oli pärgament eelistatud materjal seadusekogude puhul. Tallinna raearhiivis säilinud viiest Lübecki õiguse koodeksist on neli (f. 230, n. 1, s. Cm 5, 1257; Cm 6, 1282; Cm 10, 1282 (?) – 16. saj. algus; Cm 19, 14. saj. keskpaik) kirjutatud pärgamendile ja alles noorim, 1511. aastal Tallinnas kopeeritud koodeks (Cm 20) paberile. Vanuselt eelviimane, lisaks Lübecki õiguse tekstile ka Taani-aegsete privileegide tõlkeid sisaldav koodeks (Cm 19) võis samuti olla kopeeritud Tallinnas, samas kui ühte 13. sajandi koodeksitest (Cm 10), mis algselt võis olla sisse toodud Lübeckist või Taanist, tehti kohapealseid täiendusi veel 16. sajandi keskel.

Omamoodi seadusekogudena võib käsitleda ka gildide ja tsunftide skraasid (Tallinna magistraadi (f. 230), Suurgildi (f. 191) ja Kanuti gildi (f. 190) arhiivis), millest osa on kirjutatud pärgamendile. Skraad olid kasutusel pika aja jooksul ja neisse on aastakümnete või koguni -sadade jooksul tehtud täiendusi.

Asjaajamisraamatud

Ürikute ja teiste oluliste või esinduslikkust nõudvate üksikdokumentide või -tekstide kõrval kasutati pärgamenti asjaajamisraamatute puhul, eriti siis, kui nende kasutusaeg pidi eeldatavalt kujunema pikaks. 14. sajandist on säilinud ka lühemat aega kasutusel olnud pärgamentseid asjaajamisraamatuid, mille puhul võis materjali valikut mõjutada selle kättesaadavus – paberit tuli keskajal Tallinna importida ning selle hankimise võimalused, rääkimata valmistamise tundmisest, olid pärgamendiga võrreldes ilmselt piiratud. Nii on pärgament kirjutusmaterjaliks vanimale Tallinna kinnisvara- ja pandiraamatule (f. 230, n. 1, s. Aa 1, 1312–1360) ja vanimale rae märkmeteraamatule (f. 230, n. 1, s. Aa 2, 1333(?) – 1375). 14. sajandi teisel poolel – 15. sajandil sai rae asjaajamisraamatutes valdavaks paber. Pärgamenti kasutati enamasti vaid pikaajaliselt peetavate ja suure koormusega raamatute, peamiselt kinnisvararegistrite (f. 230, n. 1, s. Aa 3, 1382–1518; s. Aa 35b, (1450) 1466–1636; s. Aa 35c, 1490–1805; Aa 35d, 1627–1802; s. Aa 35e, 1732–1807), ent lisaks vastupidavusele ka välist väärikust nõudvate köidete puhul, nagu raamat (f. 230, n. 1, s. Aa 109), kuhu ajavahemikus 1543–1827 kopeeriti Tallinna linnale antud privileege (tagasiulatuvalt alates Taani ajast). Mahukate ja suuremõõtmeliste raamatute hind kujunes väga kõrgeks, nad kaalusid palju ning nii hakkas pärgament asjaajamisraamatute valmistamise materjalina järk-järgult taanduma. Üksikjuhtudel võis asjaajamisraamatute hulka sattuda pärgamentköiteid omamoodi taaskasutuse käigus. Nii võttis Tallinna raesekretär Johann Sulstorp 1537. aastal kasutusele varem Tallinna Oleviste kiriku juures tegutsenud Maarja gildi pärgamentse asjaajamisraamatu, mille vennad Hermen ja Hinrik Drost olid gildile 1513. aastal kinkinud. Ilmselt sattus raamat rae käsutusse reformatsiooni ajal katoliku kiriku varade ülevõtmise käigus, gildi sissekannetega lehed eemaldati, puhtaks jäänud osale aga kopeeris Sulstorp ajavahemikus 1458–1515 Lübeckisse saadetud apellatsiooniasjad (f. 230, n. 1, s. Aa 9a).

Kirjade kirjutusmaterjali otsustas esmajärjekorras materjali kättesaadavus ja hind. Kindlasti oli oma osa ka juhusel. Üldiselt võib kirjavahetuse puhul täheldada samu tendentse, mis muude, otsese juriidilise kaalu ja eeldatava pikaajalise kehtivuse ja kasutuseta tekstide puhul: 14. sajandil oli ülekaalus pärgament, 15. sajandi jooksul tuli üha enam kasutusele paber, muutudes 16. sajandiks kirjavahetuses valdavaks. Erandi moodustab siin korrespondents Lübeckiga (f. 230, n. 1, s. BB 40 I–XVII, 1400–1799). Lübeckist Tallinna saadetud kirjad on veel 16. sajandil enamasti kirjutatud pärgamendile. Selle põhjused peitusid ilmselt juriidilise kirjavahetuse traditsioonides. Nimelt puudutab suur osa Tallinna ja Lübecki vahelisest kirjavahetusest tallinlaste apellatsiooniasju ja muid juriidilisi küsimusi, millega Tallinn kui Lübecki õiguse linn oma emalinna poole pöördus ja mille peale sealt vastuseid sai. Juba ühes arvatavasti 1370. aasta maist pärinevas kirjas palus Lübecki raad tallinlastel edaspidi kirjutada üksnes pärgamendile ja sellest põhimõttest peeti vähemalt Lübecki poolt kinni edaspidigi. Kuigi Lübecki õiguse linnade apellatsiooniasju menetleti Lübecki raes keskajal reeglina suuliselt, tehti kaugemal asuvatele linnadele, sealhulgas Tallinnale, tavaliselt erand ning õigusalane kirjavahetus Tallinna ja Lübecki raadide vahel on väga mahukas.

Omaette valdkonna Tallinna Linnaarhiivi pärgamentarhivaalide seas moodustavad käsikirjalised raamatud. Tegu ei ole asjaajamise käigus tekkinud dokumentidega, mis traditsiooniliselt arhiivi kuuluvad, vaid mitmesugustel asjaoludel (peamiselt arvatavasti katoliku kiriku varade ülevõtmise käigus reformatsiooni ajal) rae valdusse ja sealt raearhiivi sattunud köidetega (TLA, f. 230, n. 1, s. Cm 2, Cm 3, Cm 4, Cm 7, Cm 8, Cm 21). Enamik neist kuulus tõenäoliselt Tallinna dominiiklaste konvendile, mille raad 1525. aasta jaanuaris laiali saatis, vaid üks – 16. sajandi algusest pärit breviaar (Cm 21) –  oli algselt ilmselt eravalduses. Ülejäänud köidetest neli (Cm 2, Cm 3, Cm 7, Cm 8) sisaldavad jutlusi, jutlusekunsti õpetust (Cm 8) või muid jutluste koostamisel tarvilikke tekste (Cm 3 lõpuosa), üks aga missakorraldusjuhist ja traktaati seitsmest sakramendist (Cm 4). Tekstid on kirja pandud 13.–14. sajandil Prantsusmaal või Saksamaal; üks tekst võib olla ka Inglise päritolu (Cm 3, fol. 257r–272v, De oculo tractatus).

 

Sootuks laiemas valikus keskaegseid tekste on säilinud arhivaalide köitematerjali seas, paraku vaid fragmentidena. Kuigi hulgalt moodustavad pärgamentraamatud ja -fragmendid asjaajamisdokumentidega võrreldes pärgamentarhivaalidest vaid tühise osa, on nad Eesti keskaegse kirjakultuuri ja vaimuelu paremaks tundmaõppimiseks äärmiselt olulised.

Selliseid sekundaarselt kasutatud fragmente leidub umbes saja säiliku köitetäitematerjalis (pärgamentkäsikirjadest märksa sagedamini kasutati köitetäitematerjalina pabertrükiste poognaid). Sageli leidub ühes köites enam kui üks fragment, mõnel juhul on aga ühe ja sama manuskripti fragmente kasutatud mitme köite valmistamisel (nagu 13. sajandi piiblikäsikirja raeprotokollides TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 29, 30, 31, 37, 38, 40, 41, 46 ja s. Ab 49 köite kaantelt eemaldatud ja nüüdseks eraldi säilikuna arvele võetud käsikirjafragment s. BO 27 I). Eriti pärast reformatsiooni levis tava kasutada dekoratiivseid liturgiaraamatute lehti kaanekatteks. Sellises sekundaarses kasutuses olnud käsikirjad on algselt enamasti olnud suureformaadilised, pakkudes seega otstarbekat köitematerjali. Samas leidub näiteid ka väikesemõõtmeliste pärgamentmanuskriptide kasutamisest taskuformaadis köidete valmistamisel (nt. Cm 20 köitmisel). Olgu mainitud, et eespool loetletud terviklikult säilinud pärgamentraamatud (Cm) on kõik väikeseformaadilised ning köitematerjaliks suurtest kooriraamatutest vähem sobivad. Võimalik, et just see aitas kaasa nende säilimisele.

Tallinna Linnaarhiivi arhivaalid, nende seas pärgamentdokumendid, on aluseks arvukatele uurimustele ja editsioonidele. Järgnevalt on esitatud vaid olulisimad etapid pärgamentdokumentide käibeletoomise ajaloost ja katalogiseerimisest. Ajaloohuvi Eesti- ja Liivimaa vanemate dokumentide vastu sai alguse 18. sajandi keskel. 19. sajandi algul asusid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad rahastama Läänemere kubermangude ajalooallikate väljaselgitamist ja kopeerimist. Tallinna raearhiivi vanemate, sealhulgas pärgamentdokumentide uurimisele ja publitseerimisele pani aluse õigusajaloolane Friedrich Georg von Bunge (1802–1897, Tallinna rae sündik 1843–1856, alates 1844. aastast ka bürgermeister), kes 1843. aastal alustas rae ajaloolise arhiivi korrastamist. Raearhiiv sai Bunge üliulatusliku editeerimistöö keskmeks, tema välja antud Liivi-, Eesti ja Kuramaa ürikuteraamatu kuuest esimesest köitest moodustab Tallinna aines umbes kolmandiku, ent raearhiivi dokumente on arvukalt avaldatud ka „Ürikuteraamatu“ hilisemates köidetes. Lübecki õiguse vanimad pärgamentkoodeksid (Cm 5 ja Cm 6) editeeriti esmakordselt Fr. G. von Bunge väljaandes „Tallinna linnaõiguse allikad“. 1883. aasta 1. oktoobril (vkj.) seati ametisse esimene Tallinna linnaarhivaar Theodor Schiemann ning edaspidi kulges raearhivaalide korrastamine ja kirjeldamine juba laialdasemalt. 1896. aastal ilmus tollase linnaarhivaari Gotthard von Hanseni koostatuna esmakordselt trükis Tallinna linnaarhiivi kataloog, mis sisaldab ka linnaarhiivi ürikute regeste.  Kataloogi ümbertöötatud väljaanne ilmus 1924.–26. aastal linnaarhivaar Otto Greiffenhageni toimetamisel, selle 3. jagu sisaldab 360 (TLA, f. 230, n. 1-I, s. 1–360) Paul Johanseni redigeeritud ürikuregesti. Seni täpseima ülevaate Tallinna Linnaarhiivi pärgamentarhivaalidest saab TLA andmebaasist (kasutatav linnaarhiivis kohapeal).

 

Tallinna Linnaarhiivi väljaannete seerias on editeeritud mitu rae pärgamentraamatut – kinnistu- ja rendiseraamatud Aa 1 ja Aa 3 ning märkmeteraamat Aa 2. Kanuti gildi vanima, pärgamendile kirjutatud skraa kvaliteetseim editsioon on avaldatud Kanuti gildi arhiivi kataloogis.  

 

Huvi Tallinna raearhiivis säilinud käsikirjaliste religioosse sisuga raamatute vastu tärkas 19. sajandi lõpul, mil kolme neist (Cm 3, Cm 4, Cm 8) käsitles Tallinna toomkooli direktor Franz Koehler. Raearhiivi käsikirjaliste raamatute kataloog kodikoloogiliste kirjeldustega ilmus 2007. aastal.

  1. Suure osa linnaarhiivi vanemaid arhivaale, sealhulgas ürikutekogu, lasid Saksa okupatsioonivõimud Saksa kultuurivara evakueerimise kava raames Tallinnast 1944. aasta kevadsuvel välja viia. Osa evakueerimisele määratud dokumente õnnestus arhiivitöötajatel siiski Eestisse jätta. Tallinna Linnaarhiiv sai oma varad Saksamaalt tagasi 1990. aasta sügisel. Vt. Lähemalt Lea Kõiv. „Tallinna Linnaarhiiv 1941–1944“. – Ex archivo civitatis. Tallinna Linnaarhiivi ajaloost (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 12). Koost. Lea Kõiv. Tallinn, 2008, lk. 140–176, siin lk. 169–176.
  2. Vt. Tiina Kala. „Das Geschriebene und das Mündliche: das lübische Recht und die alltägliche Rechtspflege im mittelalterlichen Reval“. – Hansisches und hansestädtisches Recht, hrsg. v. Albrecht Cordes (Hansische Studien XVII). Trier, 2008, lk. 91–112, siin lk. 105.
  3. Tekst on säilinud ajavahemikust 1375–77 pärineva koopiana (TLA, f. 230, n. 1-I, s. 382). Vt. selle kohta: Tapio Salminen. Obscure Hands – Trusted Men [ilmumas].
  4. Vt. selle kohta: Meelis Friedenthal. Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo (Dissertationes theologicae universitatis Tartuensis 13). Tartu, 2008; Richard Newhauser, Tiina Kala, Meelis Friedenthal. „The Work of an English Scribe in a Manuscript in Estonia“. – Scriptorium 62 (2008), lk. 139–148.
  5. Vt. Tiina Kala. „Friedrich Georg von Bunge editeerimistöö ja Tallinna raearhiiv“. – Ex archivo civitatis, lk. 43–64, siin lk. 57.
  6. Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch nebst Regesten, Bd. I–VI. Hrsg. v. Friedrich Georg von Bunge. Reval, Riga, 1853–1873; Bd. VII–XII. Hrsg. v. Hermann Hildebrand, Philipp Schwartz, Leonid Arbusow, August von Bulmerincq. Riga, Moskau, 1881–1910; zweite Abteilung, Bd. I–III. Hrsg. v. Leonid Arbusow. Riga, Moskau, 1900–1914.
  7. Die Qullen des Revaler Stadtrechts. Hrsg. v. Friedrich Georg von Bunge, Bd. I–II. Dorpat, 1842–1847.
  8. Katalog des Revaler Stadtarchivs. Hrsg. v. Gotthard von Hansen. Reval, 1896.
  9. G. Hansen’i Tallinna linna arhiiwi kataloog. Teine, ümbertöötatud ja täiendatud wäljaanne, korraldanud linna arhiwaar O. Greiffenhagen. I.–III. jagu / Katalog des Revaler Stadtarchivs von Stadtarchivar G. Hansen. Zweite, umgearbeitete und vermehrte Auflage, herausgegeben von Stadtarchivar O. Greiffenhagen. I.–III. Abteilung. Reval, 1924, 1926.
  10. Das älteste Wittschopbuch der Stadt Reval (1312–1360). Hrsg. v. L. Arbusow. Reval, 1888.
  11. Tallinna pärgamentne rendiseraamat 1382–1518 / Das Revaler Pergament Rentenbuch 1382–1518. Toim. / hrsg. v. Artur Plaesterer (Tallinna linnaarhiivi väljaanded / Publikationen aus dem Revaler Stadtarchiv 5). Tallinn, 1930.
  12. Tallinna märkmeteraamatud 1333–1374 / Libri de diversis articulis 1333–1374. Toim. / hrsg. v. Paul Johansen (Tallinna Linnaarhiivi väljaanded / Publikationen aus dem Stadtarchiv Tallinn 8). Tallinn, 1935.
  13. Tallinna Linnaarhiivi kataloog IV. Kanuti gildi arhiiv / Katalog des Stadtarchivs Tallinn IV. Archiv der St. Kanutigilde. Koost. / zusammengestellt von Aleksander Margus. Tallinn, 1938, S. LXX–LXXXIV.
  14. Friedrich Koehler. Ehstländische Klosterlectüre. Ein Beitrag zur Kenntniss der Pflege des geistigen Lebens in Ehstland im Mittelatler. Reval, 1892.
  15. Mittelalterliche Handschriften in den Sammlungen des Stadtarchivs Tallinn und des Estnischen Historischen Museums. Katalog. Hrsg. v. Tiina Kala. Tallinn, 2007.